Minu Leninid
[Minu Leninid. Faama Film, Lenfilm 1997. Rezhissöör Hardi Volmer. Osades üllar Saaremäe, Viktor Suhhorukov, Andrus Vaarik jt.]
Kinos Kosmos linastub rezhissöör Hardi Volmeri lavastatud eesti mängufilm "Minu Leninid".
Pseudoajalooline poliitiline komöödia kujutab salapärase eesti revolutsionääri Aleksander Kesküla (üllar Saaremäe) intrigeerimist I maailmasõja aegses Euroopas. Saksa ja Vene riigi ümbermängimise suure idee nimel tehakse panus väärtisik V.I. Uljanovile (Viktor Suhhorukov). Selle võtmekuju füüsilis-vaimseks simulatsiooniks organiseerib Kesküla Zürichis Leninite teisikute õppestuudio, et igal juhul garanteerida Saksamaa rahadega mahitatud riigipööre Venemaal. Leninit tuleb igal kujul elus hoida. Subjektiivne Kesküla loodab segasest ajast fantastilist profiiti lõigata ja mängida maailmakaardile Suur-Eesti riiki, mille keskusteks oleks Tallinn, Peterburg ja Riia.
Oma loomingus vabade kineastide vaimus fabuleeritud linalugu koormab jutustavalt; "Minu Leninites" valitsevad suletud interjöörid, milles punub pinget peamiselt tekst. Idee - et just selle, teise ja ka kuuenda Lenini kaudu manipuleeris staapfüürer Kesküla kuni 1924. aastani parasjagu maakera kuuendikku, on geniaalne kontseptsioon. Aga vaataja seda kergelt ei mõista, sest film mõjub detektiivse põnevusnovellina, mille stsenaarsus määrab pildilise katte.
Lenini kriitilis-reaalne kloonimine paistab koomiliselt; Ida-Euroopas leidub igal ajal palju heades faktuurides lenineid, keda 1917. aastal ei otsitud fakside ega E-mailide teel. Segased olud annavad filmile vähest vaatemängulist münti.
"Minu Leninite" trump on Peterburi komöödiateatri ekspansiivne näitleja Viktor Suhhorukov - filmi A ja O ning atraktiivselt möllav kese. Rahvus-poliitilist sõnumit pandi kandma rollijoonises ajaloolis-teatraalselt ülepaisutatud Aleksander Kesküla (üllar Saaremäe), kes uurijate väitel kohtus Uljanoviga põgusalt - paar korda paar minutit. Mine sa tea. Nüüd mängitabki see salapärane eestlane kinolinal suurt Leninit nagu nukuteatri niiditõmbaja marionetti. Stsenaristid ei eita rahvuslikku väiksuspainavust ja jätkuvat ärapanemist kommunismile. Taustateadja näeb "Minu Lenineid" komöödiana, aga Euroopa ja ehk ka Ameerika televaataja narratiivse ristsõnamõistatusena.
Film punub oma põnevust ruumides jutustades, hingetõmbeks nappe maastikke andes. Kokkuvõttes kaasaimevalt pika ekspositsiooniga kinostoori, mis kulmineerub Lenini krestomaatilise kõnega Peterburi soomusmasinal; puändiks kontseptuaalsed nätakad, kuhu haagitud Stalini kuritegelik lõust, mis tekitab erilist eklektikat.
Mulle mõjuvad Hardi Volmeri mõlemad mängufilmid ("Tulivesi", 1994) Eesti kontekstis võrdväärselt headena - 1990-ndate eesti filmi taladena. "Minu Lenineid" on rahvusvaheliselt raske seedida.
TARMO TEDER
