Mirtel Pohla parim roll abitus otsingufilmis
Teatri- ja nüüd ka filmilavastaja Lauri Lagle „Portugal” on teekonnafilm eneseotsingust. On tunda, et režissöör on ülesande kõrgusel ja ilmselgelt oli meeskonnaliikmete vahel võimas sünergia, millest sündis kauni pildikeelega film ja Mirtel Pohla filmikarjääri parim roll. Kahjuks jääb mulje, nagu poleks ükski asjaosaline vaadanud teisi teekonnafilme ega stsenaariumile keskendunud, sest filmi sõnum on küll mõistetav, aga kõik tegelased ja teemad mõjuvad poolikuna.
Parimates teekonnafilmides otsib peategelane väljapääsu igapäevaelu raamidest ja asub üksi või seltskonnaga eneseotsingutele. Sellised filmid on näiteks Sean Penni fenomenaalne „Into the Wild”, Jean-Marc Vallée „Wild”, Jonathan Daytoni ja Valerie Farise „Little Miss Sunshine”, Sam Mendesi „American Beauty” ja Ridley Scotti „Thelma and Louise”. „Portugal” sellesse nimekirja ei sobi, kuigi mõte on sama. Film pole halb, aga näitab vabaabielus Karina (Mirtel Pohla) eneseotsinguid eesmärgitult ja ebalevalt. See ebalev eesmärgitus ei paista tulenevat peategelase kimbatusest, mida ta tunneb elukaaslase Martiniga (Margus Prangel) elades, ja seda ei saa nimetada ka taotluseks. See tuleneb pigem režissöör Lagle stsenaariumist.
Stsenaarium pole välja arendatud
Tegelased on enamjaolt selgelt välja joonistatud, aga sama ei saa öelda süžee ega sündmustiku kohta. Film on põhimõtteliselt jaotatud kaheks: Karina rahutus kodulinnas ja kuskil rannas. Mirtel Pohla on võrratu. Kuigi ta paljastab end „Portugalis” tavapärasest rohkem, ei muuda tema rolli võrratuks muidugi alastus, vaid ikka intonatsioon, näomiimika võbelused ning kaugele ja sügavale ulatuv pilk. Pohla suudab filmi nõrgad küljed nii hästi üle mängida, et eesmärgi ja sündmustiku puudumisest tekkiv igavus kaob iga kord, kui tema kaadrisse satub. „Portugal” on mõjuv suuresti tänu Pohla esitusele.
Film ei suuda veenda, miks peaksin kaasa tundma heal järjel naise kimbatusele, kui kõik teised meie ümber kannatavad palju rohkem. Samal ajal kui Süüriat pommitatakse ja maailm elab suure sõjalise konflikti varjus, uitab kinoekraanil üks naine mööda linna ega ole eluga rahul. Kui lugu toiminuks, oleksid Karina probleemid muutunud lähedaseks ja mõistetavaks, kuid praegusel kujul on end raske tegelase külge haakida.
Lagle on näitleja ja teatrilavastaja, kes kirjutas ise oma debüütfilmi stsenaariumi. Üks Eesti filmi ühisnimetajaid ongi tõsiasi, et režissöörid ei saa stsenaariumite kirjutamisega hakkama, aga ometi kirjutavad.
Portugali ei lähe keegi
Kui keegi arvas filmi reklaami põhjal, et peategelane reisib eneseotsingutel Portugali, siis tuleb pettuda. Seda ei juhtu, ehkki see oleks filmi sündmustiku märksa huvitavamaks muutnud. Portugalile küll viidatakse mitu korda: Karina soovib sinna mehega reisile minna ja ühel hetkel maskeeritakse Tallinnas pidutsemine Portugaliks viibimiseks. Viimase kohta pole ma senini kindel, kas see oli väga hea või halb võte – ühelt poolt muutis see niigi segase narratiivi veelgi segasemaks, aga teisalt viis täide Karina soovi Portugali minna.
„Portugali” vaadates meenusid mu lemmiku Terrence Malicku viimased filmid „Song to Song”, „Knight of Cups” ja „To the Wonder”. Neid ei saa sugugi pidada tema parimateks töödeks, aga isegi tema kehvad filmid on paljude jaoks elumuutvad. Sama on „Portugaliga”. See on õhulise, hingepõhjani liigutava lavastuse ja kauni operaatoritöö kaudu sündinud film, mis otsib end samamoodi nagu peategelane, aga erinevalt Karinast jääbki end otsima.
