Kunstnike rühmitus on tänapäeval haruldane nähtus.

Inglise kunstiteadlase ja moodsa kunsti apologeedi Herbert Readi hinnangul tegutseb mingi liikumisega seotud rühmitus umbes seitse-kaheksa aastat. Nii on olnud ka Eesti rühmitustega alates Eesti Kunstikkude Rühmast kuni SOUP’69 ja Visariteni. Muidugi võib rääkida Kursi koolkonnast, mis on koos püsinud juba paarkümmend aastat. Mäletame ka Para rühmitust, mis tahtis kunstnikke sür-realismi mütsi alla koondada.

Tallinn-Tartu ühes pundis

Kuid kõik need rühmituse loomise katsed on luhtunud: postmodernistlikul ajal on kunst laiali pudenenud ja mingi ühise loosungi alla ei saa enam koonduda. Pigem on need eri laadis töötavate kunstnike sõpruskonnad, kes aeg-ajalt teevad ühis-näitusi. Sest mõelgem, milline on 312A koosseis: Jaan Elken, Mari Roosvalt, Jaan Toomik, Kaido Ole, Hannes Starkopf, Mari Kurismaa, Tiiu Pallo-Vaik, Leonhard Lapin, Sirje Runge, Urve Küttner, Vergo Vernik, Viivi Aavik ning hiljem liitunud Kaarel Vulla ja Aimar Kristerson. Nüüdsel näitusel oleks nagu külalisesinejaks Rauno Thomas Moss.

Jaan Elken, kes pole mitte ainult kunstnike liidu president, vaid on ka Tartu ülikooli maalikunstiosakonna juht, püüab koondada ühte punti tallinlasi ja tartlasi. Nii toimib ka Kursi koolkond. On tavaline, et rahvusvahelised kunstnikud tutvustavad end nii: sündinud Iisraelis, elan ja töötan Londonis ja New Yorgis. Paljud Eesti kunstnikud või-vad kirjutada: sündinud Põlvas, elan ja töötan Tallinnas ja Tartus või kuskil mujal.

Kuraatori sõnul on seltskond kokku kutsutud selleks, et „leida oma koht päikese all”. Märk-sõnal „ruum” on mitu tähendust ja konkreetne näituseruum on täidetud eri laadi ja vaimsusega töödest. Kui seltskonda tuleb liikmeid juurde, siis võiks rääkida juba uuest vabariiklikust näitusest.