Mis imeloom see keelepuu siis ikka on?
19. sajandil usuti lootusrikkalt, et keelepuud lahendavad kõik keelte päritolu ja suguluse saladused. Arvati, et sugulaskeeled on pärit ühest algkeelest. Et kunagi ammu kõneldi Euroopas ehk nelja-viit keelt. Uurali mägedes uurali, kusagil Sküütias indogermaani, Vahemere ääres veel ehk kahte-kolme algkeelt. Need keeled hakkasid aja jooksul hargnema ning lõpuks sai keeli palju.
See, mida me praegu keelte ajaloost teame, on aga hoopis vastupidine. Kunagi oli keeli palju ja nüüd jääb neid üha vähemaks. Vastavalt kontaktiteooriatele tekivad vähesed uued keeled olemas-olevate segunemise või vigadega õppimise teel. Kujutage ette, mis juhtub eesti keelega, kui siinsed venelased kuidagimoodi eesti keele ära õpivad ning meie ühiskonda sulanduvad. Paari sajandi pärast on eesti keel tundmatuseni muutunud.
Johanna Laaksoo heidab mulle ette (EPL, 19.01.), et olen Gyarmathi teose (1799) tagajärgi lihtsustanud. Ajalehes tuleb ikka lihtsamalt kirjutada kui teaduslikus traktaadis. Aga edasi ta ainult vassib. Ega ikka saa igast diagrammist puud teha. Puumudeli harud ei ristu ega kasva kunagi kokku. Keeled aga sünnivad, muutuvad, ristuvad, kasvavad kokku, harunevad, känguvad ja surevad. Kõige selle kirjeldamiseks on vaja hulga keerukamaid mudeleid kui keelepuud. Ka nende mudelite juures saab kasutada algkeele, tütarkeele ja sõsarkeele mõistet.
Keelte sugulust ja arengut selgitavaid laineteooriaid on palju. Esimese laineteooria looja oli romanist Hugo Schuchardt (1868). Algul oli ta keelepuudest tohutus vaimustuses. Varsti aga kirjutas ta, et sellist imepuud (Wunderbaum), mis varju ka heidaks, pole veel kusagilt leitud. Romaani keelte arengu kirjeldamiseks võttis ta kasutusele keelepuid välistava laineteooria. Ka järgmise laineteooria autor Johannes Schmidt (1872) lükkas keelepuu kui sobimatu tagasi.
Tõsi, mõned laineteooriaid püüavad keelepuid siiski ka täiendada.
Siinkohal oleks kohatu lugejaile üles lugeda küsitavused soomeugri keelte klassifikatsioonis. Laaksoo peaks aga väga hästi teadma, et näiteks puudub selgus, kuidas on suguluses läänemeresoome ja saami keeled. Isegi paljudel keelepuudel on saami keeled punktiiriga paigutatud mitmesse kohta.
Uued mudelid, mis püüavad seostada olemasolevaid teadmisi ning otsivad lahendust uutele küsimustele, ei tee veel soomeugri keelte sugulust olematuks. Aga mille pärast siis õieti Hasselblatt ja Laaksoo muretsevad?
