08.05.2012, 00:30
Mis juhtus Liina Pihlapuuga?
Oma Lava etendus toob kohe meelde kaks teost: „Andres Lapeteuse juhtum” ja „Wagga Jenowewa ajalik elloaeg”.
Donald Tombergi spetsiaalselt Oma Lava ja Külli Reinumäe jaoks kirjutatud näidend meenutab kangesti Paul Kuusbergi romaani „Andres Lapeteuse juhtum”. Mõlema tegevus on ajas segi paisatud, algab lõpust ja lõpeb lõpuga. Mõlema pealkiri sisaldab peategelase nime. Mõlema põhiidee on: „Käes on aeg olla enda vastu aus.” Teine teos, mis „Liina Pihlapuuga” seoses kohe meenub, on „Wagga Jenowewa ajalik elloaeg” – sama sirgjooneline, õnnetuks tegev ja naisekeskne. Näidendi põhipuudus on dialoogi pidetus ja kontsentreerimatus. Ilma vähimagi takistuseta hüppab jutt uusaasta šampanjakorkidelt puulehele tuules, sealt Bertrand Russellile ja tema hulgateooria paradoksile, märtsipommitamisel terveks jäänud klaverile, Hemingwayle. Edasi lisanduvad Golfi hoovuse jahtumine, telemäng „Võta või jäta”, tõdemus, et elu ei ole möödas ja surm ka ei tule, maailmas on seitse miljardit inimest jne. Kusjuures mitte midagi ei juhtuks, kui nende teemade asemel räägitaks hoopis korvpallist, feng shui’st, ufodest ja hüatsindikasvatusest. Suurem osa näidendi tekstist on ballast. Fakt, et see võitis ikkagi 2011. aasta näidendivõistlusel teise koha, täidab mu südame mure ja ahastusega Eesti teatri tuleviku pärast.