Mis loom on väliseesti kirjanik?

Äsja ilmunud Ilona Laamani luuletuskogu «Mulle ei meeldinud su nimi...» tutvustatakse kui Rootsis elava väliseesti luuletaja teost. Miks ei kirjuta keegi Jaan Krossi uusi raamatuid tutvustades: Tallinnas elava sise-eesti kirjaniku uus romaan?

Nõukogude okupatsiooni vältel oli eesti pagulaste ründamisel kasutusel kolm sõna, nimelt «emigrandid», «emigrantlik ladvik» ja «väliseestlased». Näiteks KGB kontrolli all olev VEKSA – Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing. Väliseestlasteks loeti neid, kes pailt nõukogude soove jälgisid. «Pagulased» ja «pagulaseesti» olid poliitiliselt sama mõeldamatud sõnad kui «põgenemine", «okupatsioon»ja «okupeeritud Eesti». Sõna «väliseesti» määriti nõukogude okupatsioonivõimude poolt üsna ära ja ei sobi kirjanduse hindamisel. Seda sõna paguluses üldiselt ei kasutatatud.

Pagulaskirjanduse mõiste määratleb teatud olukorras ja teatud ajal kirjutatud eesti kirjandust. Sel juhul tuleks 1945-1990 Eestis avaldatud eesti kirjandust käsitleda kui nõukogude okupatsiooniaegset kirjandust. Üheksateistkümnenda sajandi kirjandust tuleks vaadata kui tsaariaegset eesti kirjandust. Lihtsam oleks muidugi kõike haarata kui eesti kirjandust ja vaadata selle kirjutamiseaegseid eri tingimusi.

Praegu tundub, et mõiste "väliseesti kirjandus" on kujunenud sobivaks vahendiks, et osa eesti kirjandusest aia taha peita ja igasugustest hindamistest välja jätta. Kui sellele mõistele vahepeal antigi positiivsem kõla, siis nüüd on see kadunud. Ometi tuleks tegeleda eesti kirjandusega, hoolimata sellest, kus või millal see kirjutatud on.

Mulle paistab, et osa väliseesti kirjanduse mõiste kergemeelsest ettekäändena kasutamisest on tingitud omaaegse eesti paguluses kirjutatud kirjanduse mittetundmisest, isegi eesti ajaloo oluliste tolleaegsete seikade mittetundmisest. Tänapäeva energilised kirjanduskriitikud ja analüüsijad ei saanud seda omal ajal koolis õppida ja nad on unustanud, et need lüngad vajavad tagantjärele täiendamist.

Välismaine Eesti Kirjanike Liit arutab praegu koos Eesti Kirjanike Liiduga ühinemist. See samm on sama loogiline kui väliseesti kirjanduse kui mõiste kaotamine eesti kirjandust arutades.

Missugune kirjanik on see, kes elab pool aega Eestis ja pool aega välismaal? Missugune kirjanik on see, kes elas Rootsis ja kolis Eestisse? Kas väliseesti kirjanik on selline loom, keda saab vaid Tallinna loomaaias vaadata ja kohe unustada? Kas selline, kelle teoseid pole tarvis lugeda, sest see on ju väliseesti kirjandus?