Mis lugu võiks jutustada Kadrioru lossi pidusaali laemaal
Tempera- ja õlivärvidega maalitud maal pärineb arvatavasti 1720. aastatest, Peeter I või Katariina I valitsusajast. On küll oletatud ka hilisemat valmimisaega, sest pärast 1745. aasta tulekahju koostatud kahjude ja varade loetelus pole seda nimetatud.
Aastal 1754, nende tütre keisrinna Jelizaveta valitsusajal, maali restaureeriti ja tõenäoliselt muudeti mõnevõrra.
Maali kompositsioon on arvatavasti laenatud Magdalena de Passe vasegravüürilt Rembrandt Harmensz van Rijni maalist “Diana suplus”. Vaatamata nii auväärsele eeskujule on isegi vilumatule silmale ilmne kontrast küllaltki talutava (ehkki kaugeltki mitte professionaalse) maastikukujutuse ja täiesti diletantlike figuuride vahel. Õigemini – kui Aktaioni ja pildi paremas ülanurgas aimuvate kahe tegelase proportsioonid on üldiselt õiged ning kujutamislaad samalaadne taustaga, siis jumalanna ja nümfide alasti kehad oleksid tulnud nagu mõne algaja õpipoisi pintsli alt. Muidugi võis autoreid algusest peale olla rohkem kui üks.
Pärinemisele Peeter I eluajast viitab ka pildis peituv poliitiline allegooria. Seda on ikka tõlgendatud läbinähtava vihjena Karl XII-le, kelle liitlased pärast Poltava lahingut maha jätsid. Näib, et see seletus pole ammendav.
Läinud oktoobris pidas Moskva ajaloolane Dmitri Zelov ühe teaduskonverentsi raames ettekande sellest, kuidas tähistasid rootslased võitu venelaste üle Narva lahingus 1700. aastal ning venelased Narva vallutamist 1704. aastal. Kadrioru lossist ega selle laemaalist juttu polnud ning järgnev puudutab vaid tühist osa kogu ettekandest. Ometi ilmneb huvitavaid analoogiaid.
Saja aasta eest avastati ühes Narva lihakarnis soliidsete mõõtmete ja kaaluga puuplaat, mida peremees kasutas liharaiumisalusena. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli ilmselt kunagi linnaväravale kinnitatud või spetsiaalse triumfikaare osaks olnud kilbiga, millel kujutati allegooriliselt rootslaste võitu. Kilp ise on tänapäevaks arvatavasti hävinud, kuid 1908. aastal kirjeldas ja tõlgendas seda spetsiaalses trükises Peterburi ajaloolane Nikolai Vertogradski.
Meid huvitab praegu kilbi alumine pool, millel kujutati vööni paljast hirvepeaga meest, kelle rinnal rippus rist, paremas käes oli sarv ja vasakus oda ning keda ründasid koerad. Mehest vasakul oli kivist kits, veidi ülalpool jänes, piip ühes ja nui teises käpas. Kitse ees põõsas istus varblaselaadne lind. Mehest paremal kümblesid laineis kaks teineteisel käest kinni hoidvat alasti naist, kellest ühe pea kohal oli poolkuu. Kogu kompositsiooni kohal rippusid pilved.
Vertogradski tõlgendas seda kõike sˇifreeritud allegooriana: Aktaioni rollis oli Peeter I; teda rebivad koerad olid Vene armee juhid, kelle kooskõlastamatu tegevus viis kaotuseni; jumalanna Artemisena kujutati Narvat, tema (s.o Narva) jões suplev kaaslanna oli Ivangorod; oda või piik (ladina k pilum) viitas major Pilile, kes saadeti pärast lahingut Rootsi alistumisläbirääkimisi pidama; rist Aktaioni kaelas kujutas Vene armee ülemjuhatajat Narva lahingus feldmarssal Charles Eugene de Croy’d (ka de Croix – rist); sarv – Narva komandanti ooberst Henning Rudolf Horni (Horn – sarv); kivist kits oli lahingus silma paistnud hilisem feldmarssal krahv Magnus Stenbock (tõlkes – kivijäär); lind – oma pataljoniga esimesena rünnakule läinud krahv Sperling (tõlkes – varblane); jänes – eestlane, kes tõi rootslased salaradu pidi Vene laagrini.
Viimati mainitu all pidas Vertogradski arvatavasti silmas hilisemas ajalookirjutises müstilise järjekindlusega esinevat Stefan Rabet, kellest meil on tehtud eesti talupoeg Ronga Tehvan, aga Lätis Stefans Krauklinsˇ ja teadagi lätlane ning keda allakirjutanu kohtas ühes hiljuti ilmunud Vene käsitluses Ingerimaa partisanina ning kes tollastel lendlehtedel kujutatuna sarnaneb eelkõige venelasega. Rootsi armee teejuhiks olevat ta olnud mitte Narva all, vaid paar päeva varem Pühajõe üleminekukohal. (Selle väikese kokkupõrke kirjeldustes sellist episoodi pole ja selleks polnud maastikuliselt ega lahingukäigu järgi vajadustki; Rabe oli üsna selgelt vaid sõjapropaganda produkt.)
Pilved tohiksid kõige eelöeldu valguses viidata lumetormile, mis Narva lahingu alguses puhkes ja tuiskas venelastele näkku ning rootslastele selja tagant.
Venelased tundsid rootslaste poolt Narvas võidu auks loodud allegoorilisi rajatisi hästi. Alandav kaotus muutis linna hilisema vallutamise Peeter I jaoks väga oluliseks ka propagandistlikus mõttes – see pidi varjama varasema lüüasaamise häbi. Narva vallutamise puhul püstitati Moskvasse 1704. aastal koguni seitse triumfiväravat (üks ehitati ka Narva).
Sama palju, seitse rajati neid Moskvasse veel vaid 1709. aasta lõpus seoses Poltava võidu auks peetud pidustustega; Põhjasõja võiduka lõpu puhul oli väravaid viis. Säilinud kirjelduste kohaselt kopeeriti 1704. aastal ehitatud võiduväravail (mõistagi vastupidise suunitlusega) rootslaste teemasid – tõsi, teadaolevalt mitte Aktaioni müüti.
Kogu eelnev jutt võimaldab välja pakkuda Kadrioru laemaali järgmise desˇifreeringu: Aktaioni rollis on loomulikult Karl XII; Artemis oma paarilisega kujutab Narvat ja Ivangorodi (Karl söandas ju just Narva all “pühadust teotada”, mille eest saigi karistada!); ülejäänud nümfid on muud Rootsilt vallutatud linnad, sh Riia, Tallinn, Tartu, Pärnu, Haapsalu, Viiburi jne, kaldal istuv nümf on Laadoga-äärne Käkisalmi; veesilm, milles nad suplevad, on Läänemeri; purskkaevu veejuga kujutab Narva jõge ja koske; selle kohal olev (võimalik, et hiljem maalitud) kroon – Venemaa kuulutamist impeeriumiks 1721.
