Mis naine ta on? Maie Kalda 75


Mis naine ta on? Maie Kalda 75
Raigo Pajula

Homme tähistab suurt juubelit kirjanduskriitik Maie Kalda. Väike-Maarjast pärit Maie Kalda on võtnud kirjandusse tulles kaasa maatüdrukulikult leebe, rahuliku, kuid otsekohese mõtlemise ja ütlemise. Ning ühendanud selle nõudlikkuse, süsteemsuse ja sihikindlusega.

Eesti kirjanduslugu tunneb palju võimekaid naiskriitikuid ja -kirjandusteadlasi: varasemast ajast Liidia Toom, Erna Siirak, Asta Hameri, Aino Undla-Põldmäe, Karin Kask, Mall Jürma, Ello Säärits, Lea Tormis, Hilve Rebane, Leenu Siimisker jt, praegusel ajal tegevad Sirje Olesk, Ülle Kurs, Lehte Tavel, Reet Neithal, Kristiina Ross, Pille Kippar, Rutt Hinrikus, Õnne Kepp, Sirje Kiin, Mall Jõgi, Reet Krusten, Mare Müürsepp, Ele Süvalep, Luule Epner, Piret Kruuspere, Marin Laak, Piret Viires, Kadri Tüür, Epp Annus jt. Nii nimetatute kui nimetamata jäänute hulgas kuulub teenekuselt esiotsa kirjanduse uurimises tänini aktiivselt osalev Maie Kalda.

Algus Kärneri ja Laossoniga

Maie Kalda tuli eesti kirjandusteadusesse 1950-ndate teisel poolel, uurides Jaan Kärneri kirjanduskriitikat aastail 1920–1940. “Nii mina kui minu juhendaja oleksime tahtnud uurida Tuglast,” on Kalda oma elust siinse loo autorile jutustanud (11. märtsil 2003). “Tuglas oli kogu oma kaheksa köitega nagu eesti kriitika esimene mees. Kuid teda ei antud, peeti minule liiga keeruliseks. Samas ei olnud ta eriti dissertaabel. Ta oli ikkagi esteet ja see ei olnud sugugi mingi positiivne omadus, kui ma 1956. aasta novembris oma aspirantuuri alustasin.”

Kalda Kärneri-uurimine tekitas tähelepanu Max Laossonis, kellel oli parajasti käsil Kärneri artiklitekogu “Lehed tuulde” koostamine. “Ilmselt ta sai kuskilt teada, et minule on antud teema “Jaan Kärner kirjanduskriitikuna”. Kohtusime tema initsiatiivil. Kirjastus pakkus minule seda kogumikku retsenseerida. Ja seda ma siis tegin.”

Pärast artiklitekogu ilmumist 1958. aastal jätkus nii Kalda tegelemine Kärneriga kui ka Kalda ja Laossoni koostöö. Kirjastuses oli otsustatud välja anda Kärneri kogutud luuletused.

“Laosson mehkeldas selle luulekogu koostamise endale ja kutsus mind kaastöötajaks. Me puutusime paar nädalat või isegi kuu aega niimoodi kokku, et kumbki tegi originaalkogust oma valiku, siis istusime kokku, võrdlesime, mis on kummalgi, ja tegime konsensuse,” kirjeldab Kalda koostööd. “Tema tahtis ju ikka olla filosoof! Kärneri esikkogus “Tähtede varjud” on luuletus “Hommikumaa legend”. See oli minu meelest hea filosoofiline luuletus ja võtsin selle sisse. Laossonil seda polnud. Kui ma seda luuletust kaitsesin, et filosoofiline, siis ta ütles: “Mind ju huvitab filosoofia, kuidas ma küll ei märganud seda luuletust?” Nii et see läks leplikult.”

Jaan Kärneri “Valitud luulet” ilmus 1961. aastal. Aasta varem oli kaks Kalda “kopsakat kirjatükki” ilmunud Laossoni koostatud kriitikaantoloogias “Kirjanduse radadel”. “Ma ei olnud vanuseliselt nii noor, aga algaja literaat siiski. Ta suhtus minusse hästi,” tõdeb Kalda.

Murrangute tunnistaja

Märkimisväärne on, et paljudes olulistes kirjanduslikes, kultuurilistes või koguni ühiskondlikes murdumistes leiame tegutsemas ka Maie Kalda. Ta oli otsene osaline “sula” “hallaks” pöördumise ajal ENE toimetuses eesti kirjanduse ajaloo õige kujutamise küsimuses aset leidnud kokkupõrkes. Ta kirjutas alla 40 kirjale. Ta võttis toimetajana osa “Eesti kirjanduse ajaloo” viienda köite esimese ja teise raamatu koostamisest, andes Eestis esimesi nõukogude tsensuurist vabu ümberhinnanguid.

Huvitav on vaadelda ENE toimetuses juhtunud intsidenti kui üht ühiskonna muundumise tähist. ENE-t hakati planeerima 1960-ndate keskel, kõige soojemal sulaajal. Kuid 1968. aastal olud muutusid, seoses sellega kitsenesid kirjandusest kirjutamise ideoloogilised piirid.

Maie Kalda kirjutas koos Endel Nirgiga suurde “Eesti NSV” artiklisse kirjanduse osa. Nirk võttis teema kokku kuni 1940. aastani, Kalda jätkas alates 1940. aastast, pannes suurt rõhku kirjanduse uuenemisele 1960-ndatel.

Loe veel

“1960-ndatel oli kirjandus väga palju uuenenud ja minu osas oli uuenduslik osa esile tõstetud. Kerkis esile kõige avangardsem seltskond. Ja see ärritas. Ega kõigepealt ei lastud seda ENE-sse, vaid arutati meie, “Sõgla instituudi” sektoris. Sektor toetas mind igati. Ülle Kurs protokollis ja lasi protokolli lendu, Kirjanike Liitu ja ei tea kuhu,” meenutab Kalda.

Endel Sõgel, kes ise sellel arutuskoosolekul ei käinud, sai sektori heakskiidust Kalda ja Nirgi artiklile teada alles hiljem. Maruvihasena püüdis ta temast takistamatult mööda pääsenud artikli jõudmist teatmeteosesse nurjata. Organiseeriti uusi arutlusi ja kirjalikke retsensioone, kuuldavasti avaldas arvamust kokku üle 40 isiku. Selgus, et ka vanemad kirjanikud, kes olid tipp-positsioonidel, olid solvunud ega toetanud kirjapandut.

“Vladimir Beekmani ütlus oli, et noortest ei ole palju, aga vanadest on vähe. Tema oli siis ka vanade hulka arvatud. Aga üldiselt olid vist ainult Eduard Pälli ja Sõgla arvamused eitavad. Need kaks isikut raiusid raudselt vastu.

Nirgil oli näiteks niisugune lause, et Eestis kaotati pärast Oktoobrirevolutsiooni ja vabariigi kehtestamist tsensuur, tsaariaegne tsensuur. Ta leidis kombinatsiooni, kuidas nõukogude ajale obakas panna – Eesti Vabariigis kaotati tsensuur, aga kõik teadsid ju, et Nõukogude Liidus see eksisteeris. Mina kirjutasin esimeses lauses nõukogude võimu kehtestamisest Eestis. Siis peaaegu lüüakse risti, et – taaskehtestamine!

Sellega olid väga suured löömad, ning see on ainuke kord, kus mind, koos teise autori Endel Nirgiga ja ENE toimetajatega, Keskkomiteesse kutsuti.” Kuigi seal asusid autorite poolele isegi peatoimetaja Gustav Naan ning kunsti ja kirjanduse osakonna juhataja Max Laosson, ei lasknud Olaf Utt eesti kirjanduse käsitlust sel kujul läbi.

Terav pilk ja vahe sõna

Hea ülevaate Maie Kaldast kirjanduskriitikuna annab 1980. ja 1990. aastatel kirjutatud artiklite valimik “Mis mees ta on?” (2000), kus Kalda näitab end terava pilgu ja vaheda sõnaga uurijana. Kalda omaduseks on aja kulgemisega kaasas püsimine, nii tema artiklite sisust kui stiilist võib välja lugeda pidevat enesetäiendamist ja vaimuerksust. Homme 75. sünnipäeva tähistav Kalda on jätkuvalt tõsiseltvõetav, aga ka viljakas kirjandusteadlane. Eile esitles ta Kirjanike Majas oma uut artiklivalimikku “Mis loom see on?”.

Millest Kalda harilikult ei kirjuta? Ta ei kirjuta harilikult piiritagusest kirjandusest. Tema ala on eesti kirjandus, mis 2000. aastal ilmunud kogumikus ulatub ajaliselt Arveliusest ja Malmist Kivisildniku “Kirjanike Liiduni”. Kuid see, et Kalda piiritagust kirjandust oma aineses esikohale ei sea, ei tähenda seda, et ta piiritagust kirjandust ei tunne. Tausta ja teljestiku loomiseks eesti kirjandusele tuleb ka temal aeg-ajalt üle piiri siirduda, olgu siis makaroonilise luule ajaloost ülevaate andmiseks (“Jacob Johann Malm ja makarooniline luule”) või meie “valgustuskirjanike” välismaiste eeskujude otsimisel (“Arvelius – kirja-, kooli- ja keelemees”). Ning nagu siin-, nii ka sealpool piiri jääb Kalda sõna alati usaldusväärseks.

Kalda ei tunne aukartust objekti ajalise kauguse ees. Selle tunnistuseks on väga korrektselt antud ülevaated Arveliusest, Malmist ja Rummu Jüri kuju diskursusest eesti kirjanduses. Alguseks detailitäpne elulookirjeldus, siis tähtsamad teosed ja pilk nende sisule, siis sisu tähtsus, teoste taust ja saamislugu, lõpuks nende retseptsioon.

Maie Kalda on kirjutanud, et ei pane teose arvustajale pahaks teose sisu lühidat refereerimist, kokkuvõtmist, ümberjutustamist. Ajal, mil ühele inimesele on füüsiliselt ja vaimselt võimatu kõigist ilmunud raamatutest ülevaadet saada, on väike refereering arvustaja poolt lausa soovitatav.

Igatahes on Kalda artiklites tunda kriitiku refereerimislembust ja -oskust leheküljelt leheküljele. Kalda kriitika vorm on lahutamatult seotud ülevaatlikkusega. Ta ei tee kriitikute tüüpilist viga – ei eelda üleolevalt, et kriitika lugeja on kritiseeritavat teost lugenud –, vaid ütleb enne süvitsiminemist käsiteldavate teoste kohta paar kokkuvõtvat sõna. Sellist lähenemist kohtab näiteks kirjutises “Metsanurga ajalugu ja passionaarid”, kus on vaatluse all Metsanurga ajaloolised romaanid “Ümera jõel”, “Tuli tuha all” ja “Toho-oja Anton”. Veelgi põhjalikumalt refereerib ta analüüsitavaid teoseid artiklites “Arvelius – kirja-, kooli- ja keelemees” ja “Jacob Johann Malm ja makarooniline luule”, viimases on toodud koguni pikk tekstikatkend.

Kord on referaadi osakaal suurem, kord väiksem, kuid mitte kunagi ei jää lugejal mõistmata, milles siis kritiseeritavas teoses juttu oli, mis seal juhtus, milline on selle kirjanduslik pale.

Lustakad noodid

Maie Kalda stiili sümpaatsemaid jooni on selle rahulik ja asjalik leebus, millesse põimub aeg-ajalt kergelt lustakas emotsionaalne noot või sõnanali. Näiteks ütleb ta ühes kohas: “Siinkohal meenub vist igale eesti luule ajaloo tundjale Tiibuse Mari sonett “Sõda” (---), kus paroodiline efekt võlgneb samuti palju kirbundusele ja (murde)keele kummastusele.” Teisal pillab kriitik keset teoreetilist madinat, kus juttu Läti Henrikust, korraga süütu otsekohesusega: “Heameelega küsiks Henrikult, kes siis õige kamandas seda väge.”

Või rääkides Jaan Kärneri ebaõnnestunud karjäärist Loomingu peatoimetajana: “Semperi mitmekülgne eruditsioon, intellekt, tasakaalukus jm isikuomadused tegid temast kõige tõsisemalt võetava kandidaadi toolile, millel istus (õigem oleks öelda: niheles, kiikus) Kärner.” Silmade ette kerkib pilt Loomingu “toolil” nihelevast Kärnerist ja tahtmatult ajab itsitama. Kelmikas pildike, suurepärane kujund.

Kordagi ei ole Kalda artiklites tajuda mõistuslikkuse allajäämist emotsioonidele, st lahmimist, materdamist, ärapanemist. Need tundetoonid on ta loomusega täiesti kokkusobimatud. Samuti ei lähe Kalda kriitika tooniga kokku hädaldamine, lobisemine või tundlemine. Asjalikkus, kargus, lihtsus, selgus, ülevaatlikkus, leebus, kohati kerge huumor, asja mitte üleliia tähtsalt võtmine – need on Maie Kalda kriitikat iseloomustavad märksõnad.

Kalda on aus ja otsekohene. Ka see on väga kiiduväärt omadus. ““Vekslivõltsija” pole hea romaan, isegi mitte korralik keskpära,” ütleb ta otse välja, nagu asi tema arvates on. Artiklis “Tuglas kirjandusteadlasena” annab ta põiklematu hinnangu Tuglase vildakatele arusaamadele Juhan Liivi loojanatuuri määratlemisel.

Ja mida ütleb ta Kärneri kohta Loomingu toimetajana! Kuulake: “kirjanduslikku autoriteeti ja üldse isiksuse mastaapi vähevõitu, mõistagi siis ka sisemist kindlust; kooliharidus, suhtlemis- ja isegi käitumiskultuur puudulik, rääkimata diplomaatia valdamisest; ei osanud rahadega ümber käia; ei hoolinud renomeest, polnud esinduslik, armastas alkoholi; oli kergesti ärrituv, sõpruskonna poolt ja poliitiliseltki kergesti üleskeeratav”. Võimas iseloomustus, ah? Aga ei mingit lahmimist, materdamist, ärapanemist. Karmi hinnangu viimne kui silp on kantud asjalikkusest.

Kalda on mõistev ja solidaarne. See tuleb eelkõige välja Kivisildniku “Kirjanike Liidu” arvustuses. Ta ei kavatsegi noort mässumeelset luuletajat korrale kutsuda nagu seda mõned tegid, ta hoopis möönab: “Kirjanikud on üldiselt kena tsunft, humaanne rahvas. Aga küllalt ennasttäis. Sellepärast peab vahel keegi tulema ja ütlema, et kerige kõik sinna – vahel harva, 20 või ehk 10 aasta tagant.”

Kaldal on tugev kalduvus statistikasse, protsentide rehkendamisse. Artiklis “Krossi keeleloomest” võtab kriitik kahest klassiku teosest, “Kolme katku vahel” I osast ja “Wikmani poistest”, arvele järgmised keeleüksuste read: 1) võõrkeelsed fraasid ja väljendid, makaronismid, 2) haruldased eesti sõnad, 3) Krossi liitsõnad, 4) Krossi sidekriipsulised plokid, 5) Krossi sufiksioon, 6) hüüdnimed, mängud nimetähendustega, 7) vande-, sõimu-, slängi- jm madala stiili sõnad.

Veel tihedama sõelaga saputab Kalda läbi Kivisildniku “Kirjanike Liidu”. Albert Kivikast kirjutades uurib Kalda statistilisi andmeid enesetappudest Eestis aastail 1921–1933, Kalju Lepiku põhjaeestilisust tuvastades haarab nimestatistika järele.

Laeks selles vallas on arvutustöö, mitu protsenti Oskar Lutsu “Talvest” on Lutsu kirjutatud ja mitu protsenti pärineb Arnold Karult. Tulemus: kokku 228 lehekülje pikkusest “netotekstist” on puhast Lutsu 4 lk (18 promilli), tundmatuseni moonutatud, lahjendatud ja neutraliseeritud, ent siiski veel võimalikku Lutsu 115 lk, Arnold Karu otsest omaloomingut 94 lk ning raskesti määratletavat materjali 15 lk.

See annab tunnistust Kalda soovist allutada kriitikakunst süsteemsusele, rangele ülesehitusele.

Väike-Maarja maatüdruk

1999. aasta Keele ja Kirjanduse kuuendas numbris vastab Maie Kalda tema 70. sünnipäeva puhul tehtud intervjuus Piret Viirese küsimustele. Viires küsib muu hulgas: “Millised on eesti kirjandusteaduse nn igavesed probleemid? Mis on see, millest on eesti kirjandusteaduses praegu kõige enam vajaka?”

Ja Maie Kalda vastab: “Igavesed probleemid on näiteks tarve demonstreerida oma põlgust kolleegide töö suhtes ja kollektiivteoste lootusetu venimine, selleks saamas (praegu juba täiesti vabatahtlik) poliitika lõa otsa krampumine. Elementaarsed vajakud on konverentsilõvi puuduv magistrikraad, 1980-ndate TRÜ eesti filoloogi tekstikriitiline koolitamatus, tsitaadivigade rohkus jm teadusliku töö kultuuri allakäigu näitajad.”

Tema enda kriitikalooming kannab eesti kirjandusteadusliku kultuuri parimat taset. Väike-Maarjast pärit Maie Kalda on võtnud kirjandusse tulles kaasa maatüdrukulikult leebe, rahuliku, kuid otsekohese mõtlemise ja ütlemise. Ning ühendanud selle nõudlikkuse, süsteemsuse ja sihikindlusega.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare