Mis on eesti noortel revolutsiooniga pistmist?
Kolm punast radikaali käivad mööda Linnateatri lava. Nad teevad seda teatrilavastuses „Vaata, ma kukun”. Õieti ei olegi kõik kolmest peategelasest punased. Ühe neist on näitemängu autor, noor rootslanna Johanna Emanuelsson pannud maailma muutmise plaanist loobuma.
Näitemäng on oma ehituselt õige osav selles mõttes, et seob noortes peategelastes ladusalt kokku kange maailmaparandamise kihu ja armastuse teema, nii et dramaatiline seis annab välja kunsti mõõtmed.
Armastuse lahinguväljadel on neli noort inimest. Sõjakas revolutsioonilise grupi juht Regina (Katariina Kabel), kes armastab Björni. Björn (Kaspar Velberg) aga on loobunud Reginast ja revolutsioonilisest tegevusest ning tunneb huvi hoopis pikajalgse Donna (Maiken Schmidt) vastu. Reginat armastab hoopis talle revolutsiooniidees truu Eskil (Märt Pius), kelle vastu on jälle Regina jahe. Lisaks säriseb näitemängus homoerootiline elekter Regina ja Donna vahel.
Peategelased on mängitud kenasti, pealisülesanne selge ja kõik muud teatrikonksud paigas. Laval on rohkem noored armastajad ja vähem revolutsionäärid. Lugu ja dramatism on lavastuses üles ehitatud nii, et publik saab vaatamise ja kuulamise ilu kätte. Et lavastajaks on peaosalisi kehastavate lavakooli tudengite kursuseõde Diana Leesalu, on tulemus tegijate nappi kogemust arvestades suurepärane. Lava kujundanud Kaspar Jancise töö on asjalik ja stiilne.
Rahulolevaid valvureid kehastanud Linnateatri vanad kalad Indrek Ojari ja Margus Tabor kõrvalosades mõjuvad laval küll peaosalistest tugevamana tänu oma teatrikogemusele, kuid see ei tekita stilistilist lõhet.
Milleks see?
Õlgu paneb aga kehitama tüki teemavalik. Nimed on justkui rootsi omad, kuid lavaline konkreetsus on mängitud välja kui „täna” ja „kusagil Euroopas”.
Ühiskonnateadustes vähegi kodus oleva inimese mõte liigub selliseid linnageriljasid kohates 1960-ndate Saksamaale ja Rote Armee Fraktioni kangelanna Ulrike Meinhofi juurde. Saksamaal tehtavate filmide järgi otsustades ei anna sellised revolutsionäärid seal maal rahu tänapäevani. Meil aga paistab selline lugu laval kui võõras värk, sest noorsugu kipub meil olema pigem konformistlik kui revolutsiooniline. Seda seisukohta ei kummuta ka lavastus „Vaata, ma kukun”.
„Vaata, ma kukun”
Autor: Johanna Emanuelsson
