Marju Lauristin
Tartu ülikooli professor
Mina pooldan, et noored peavad õppima seda, mis neid huvitab. Mis puudutab perspektiivikust, siis siin on kaks tasandit. Ühelt poolt alad, mis on seotud uute tehnoloogiatega. Mitte ainult info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, vaid ka biotehnoloogia, nanotehnoloogia... Ja ka nii-öelda inimesekesksed eri-alad muutuvad tehnoloogia arenguga järjest olulisemaks – alates teenustega seotud erialadest, mis nõuavad praktilist oskust: näiteks meditsiin, sotsiaaltöö. Samas sulab tehnoloogiline pool ja kultuuriline pool järjest enam kokku. Selle näiteks on kõik, mis on seotud loomemajanduse, kommunikatsiooni, informatsiooniga. Väga õnnetu on see, kui me neid pooli üksteisele vastandame.
Andekas inimene, kes peale andekuse on ka töökas ja kellel on tugev enesearenduse motivatsioon, võib erinevate erialade kaudu jõuda väga huvitavate tulemusteni. Mina kuulun sellesse leeri, kes ei ütle: valige endale üks rada, see on õige. Pigem arvan, et tänapäevases postindustriaalses teadmus-ühiskonnas on õige vaadata eriala kui ust, mille kaudu inimene läheb sinna, kuhu tema mõistus ja tahe teda juhivad.
Selgelt hakkab meil puudu jääma arstidest, vahepeal vähendati selle eriala vastuvõttu. Kui vaatame tööpuudusega seotud probleemistikku ja puuetega inimestega probleeme, siis on selge, et meil puudub veel piisav hulk haritud ja võimekaid litsentseeritud sotsiaaltöötajaid. Neid, kes aitaksid inimesi, kes jäävad ühiskonnas oma muredega hätta – näiteks laenuvõlglasi või pereprobleemidega inimesi. Inimestele osutatavad teenused ei ole veel piisavalt kaetud klassikalise, meditsiini poole pealt ega uuema, sotsiaalteenuse poole pealt.
Kui vaatame majandust, siis minu meelest on meil suur puudus rahvusvahelise turunduse asjatundjatest. Kui me järjest kuuleme, et meil on hirmus head tooted, aga keegi neid ei osta, neid ei suudeta eksportida kuhugi peale Läti ja Soome – kui sinnagi –, siis on suur puudus inimestest, kes mõistavad maa-ilmamajandust ning turundust kultuuriderikkas globaalses maailmas, sotsiaalselt mitmekesises maa-ilmas. Majanduses puudub sageli teine pool: teadmine ühiskonnast, sihtrühmast, tarbijatest.
Eestis mõeldakse sageli väga mehaaniliselt ja inertselt: vaat kui meil oleks palju insenere ja kõik noored läheksid kutseharidusse, küll siis meie majandus õitseks! Ei! Meil jääb puudu juhtidest, oma nägemusega strateegilistest majanduse edasiviijatest, meil jääb puudu läbimurdevõimega turundajatest.
Homset väljakutset näen just piirialade arengus. Kui inimene on saanud bakalaureusekraadi või kutsehariduse näiteks tehnoloogiavaldkonnas, võiks ta saada magistrihariduse näiteks kultuuri-, psühholoogia-, kommunikatsioonivaldkonnas. Kokku tuleb spetsialist, kes suudab uues teadmusmajanduses läbi lüüa. Tähtis on, et noored oleksid valmis selleks, et nad ei õpi mitte ühte eriala, vaid õpivad olema inimesed, kes on võimelised tegema mitmekesist tööd.
Jaan Kallas
PRIA peadirektor, endine haridus- ja teadusministeeriumi kantsler
Mulle endale meeldib Tartus Munga tänaval joonistatud hariduspuu ehk hariduse tervikpilt, kus liigutakse alt üles ja saab ka tagasi liikuda. Elus tuleb neli–kuus korda ametit vahetada ja puu otsa ronimist tuleks alustada ikka alumiselt oksalt. Minu soe soovitus on kõigepealt õppida selgeks oskustöölise amet, mis toidab ära igal juhul. Ja siis liikuda edasi rakenduskõrgharidusse või akadeemilisse kõrgharidusse. Edasi liikuda pole praeguses hariduskorralduses ju enam probleem.
Kutseharidust on ikka vaadeldud ummikuna ja elu lõpuna. Soomlastel aga on sageli nii, et saadakse kõrgharidus kätte ja siis hiljem minnakse veel ametikooli. Kõigepealt õpivad paljud seda, mis meeldib, ja siis seda, mis toidab. Tampere piirkonnas käies nägime, et sealne täiskasvanuharidus toimis veerandi jagu nende najal, kes olid saanud kõrghariduse ja hakkasid nüüd ametit õppima. Meile toodi näha viis täitsa elusat ülikoolis humanitaarala õppinud tütarlast, kes nüüd õppisid edasi metallitööliseks. Järjest vähem on lootust töötada kõrghariduse tasemel õpitud erialal. Euroopa suur probleem on ju töötud kõrgharidusega naised. Tegelikult peaks kombineerima oma oskusi ja mitmekesistama oma tulevikuga hakkama saamise mudelit. Hariduslik mitmekülgsus tagab hakkama saamise kõigis olukordades.
Olari Taal
ettevõtja
Siin pole mingit kahtlust: on kolm kõva ametit. Esiteks tasuks õppida sõduriks, teiseks arstiks ja kolmandaks inseneriks. Jah, ka ehitusinseneriks. Ega ehitus kao kuhugi. See annab eluks vajaliku loogika. Olen ise ehitusinsener. Arstiamet annab ka alati leiva lauale ja sõdurite kohta võib öelda, et tuhande aasta jooksul pole olnud näha, et inimkond loobuks omavaheliste jõuvahekordade paikapanekust. Juuraõpingutega, mis paljudele noortele meeldivad, on nagu on. Lähiaastatel võib seal küll rääkida üle-produktsioonist. Kui tahad seal tippu tõusta, siis konkurents on juba väga tihe. Majanduserialadel on meil kangelaslikult koolitatud ärijuhte, aga selgub, et ega polegi midagi suurt juhtida. Teadmistepõhisesse majandusse on tarvis pigem insenere kui ärijuhte. Seisus, kus nii palju noori läheb massiliselt ülikooli, kõrgharidus tahes-tahtmata devalveerub. Kutseõppe kohta võib ka öelda, et noor, kes läheb praegu kutseõppesse, teeb õudselt õigesti. See kindlustab leiva alati. Kui on kahtlusi, mida valida, siis tasuks valida ikka kutse, mis toidab. Elu ei lähe praegu ja lähima viie aasta perspektiivis just lihtsamaks.
Tõnis Lukas
haridus- ja teadusminister
Muidugi kutsun ma üles õppima õpetajaks, sest vajadus õpetajate järele on ühiskonnas pidev ja noori aineõpetajaid otsitakse tikutulega. Paljudeks aastateks jätkub tööd heal tasemel programmeerijatele, kellel on korralik matemaatiline ettevalmistus ja sümbolanalüütiline mõtlemine. Alati on tarvis arste ja teisi meditsiinitöötajaid ehk kui inimesele sobib arstiamet, siis annab see kindlasti talle ka leiba. Veel tasub ülikoolis õppida inseneriks, sest arenenud maailmas on olnud alati puudu klassikaliste alade – nagu mäendus ja energeetika – inseneridest.
Kutseõppeasutustes õpetatavast on kindlasti perspektiivi elektrotehnika ja energeetikaga seotud eri-aladel, sest energiaküsimused muutuvad üha olulisemaks. Teine oluline valdkond on seotud heaolu- ja hooldusteenustega, sest meie elanikkond vananeb. Kolmanda tulevikuvaldkonnana võib nimetada aiandust ja ökoloogilist põllumajandust, mis on kogu maailmas hetkel tõusulainel.
Lõpetuseks võib öelda, et kutseoskusi tasub alati õppida, eriti kui huvid ja elukutsevalik kokku langevad. Praegune statistika näitab, et kõige suurema osa töötutest moodustavad põhiharidusega ja üldkeskharidusega inimesed, kes ei ole lõpetanud ei kutse- ega kõrgkooli. Teisisõnu: oluline on õppida, alati on võimalik juurde ja ümber õppida.
