Mis teeb raamatust Raamatu


Urmas Viik: hea raamatukujundus lähtub sõnast Viik kujundas 2003. a kauneima lasteraamatu
Aktiivne tegevkunstnik Urmas Viik on leidnud ennast üha sagedamini vaikset pühendumist nõudva raamatukunstiga tegelemas.

Sel aastal jõudis 25 kaunima hulka ja sai ka Rahvusraamatukogu eripreemia tema kujundatud Kerttu Soansi lasteraamat “Olivia ja esimene maailm”.

Kas raamatukujundus on samaväärne kunstiala nagu maal, installatsioon, videokunst?

Hea raamatukujundus on kahtlemata kunst. Samas erineb ta ülalmainituist selle poolest, et tema tervikkvaliteedis räägivad kaasa tehnilised näitajad, mille arvestamine vabade kunstide puhul oleks naeruväärne. Seetõttu on hea raamatukunsti määratlemine lihtsam. Eba-kvaliteetse trüki või köite juures on raske rääkida heast raamatukujundusest – olgu kunstnik kes tahes. Raamatukujundaja töö sarnaneb ehk kõige enam stsenograafiaga.

Tavatasandil on levinud arusaam, et ilusat raamatut iseloomustavad mingid kindlad, ajas muutumatud stiilielemendid. See käsitlus massiteadvuses on sarnane kunsti käsitlusega laiemas mõttes. Pilt ei tohiks olla häiriv, kujund võiks olla realistlik, maitsekas, vormiga mitte veiderdav. Eriti kehtib see lasteraamatu kohta.

Raamatukujundusel ei ole Eesti kunstiruumis just hiilgav positsioon. Kuidas sellesse suhtuda?

Mina olen ikkagi näitusekunstnik, see tähendab raamatukujundajana autsaider. Samas olen valdkonda huviga jälginud, vahel siia eksinud ja lõppude lõpuks seda ju ka koolis mingil määral õppinud.

Tegelikult ei ole ju põhjust eesti raamatuKUNSTI taseme üle viriseda. Siin on kuus või seitse võimast tegijat, kes produtseerivad märkimisväärse osa parimatest kujundustest ja kelle töid pole ka väljaspool kodumaad suurtel messidel häbi näidata. Näiteks Talile ja Kaarmale lisaks ju Künnap ning Mändmaa, keda võikski järgmise tugeva põlvkonnana võtta.

Millisel positsioonil peaks raamatukunst eesti kunstiruumis olema?

Keeruline määratleda. Näitusesaalides ja galeriides kulgevad protsessid teistel printsiipidel. Massiraamat on alati kirjastamisäriga seotud, selles mõttes ei saa ta olla n-ö puhas kunst, vaid on sunnitud rohkemal või vähemal määral arvestama turumehhanisme. Raamatukujundus on nagu punkt i-tähe peal, kusjuures üldjuhul on selle kriipsu osas ikka kirjasõna.

Nii-öelda unelmtrükiseid võiks ju erinevate projektinäituste kujul küll enam väljas olla. Paar väga head maailma-tasemel tüpograafiakunsti näitust on ikkagi ka mõne viimase aasta jooksul Tallinna väisanud – praegu Rahvusraamatukogus nähtav ja eriti paari aasta tagune briti raamat Tallinna Linnagaleriis.

Miks on vähe kauneid eesti lasteraamatuid?

Näib, et siin on mitmeid läbikasvanud hädasid, millest kõige tõsisem tundub olevat kirjastajate hulgas valitsev riskihirm. Lasteraamat on küll kallis, kuid seda ei tohi luksuskaubana käsitleda. Kerttu Soansi raamatule kirjastajat otsides saime esimesele pärimisele eitava vastuse, mida põhjendati just kahtlaste illustratsioonidega, kuigi tegu on ju siiski üsna siivsalt peavoolus püsiva laadiga. Kuskil olla keegi sooritanud mingisuguseid turu-uuringuid, mille tulemusena olevat välja selgitatud laste maitse-eelistused. Täiesti häbenematu tendents kõige otsesemale nivelleerimisele! Teine mure näis olevat see, et kunstnik soovis oma töö eest ka tasu saada. Siis tulebki Kultuurkapital appi hüüda. Praeguse kirjastajaga sujus koostöö küll laitmatult.

Tundub, et vähestest võimalustest midagi trükki saada on tingitud omakorda värske kujundajatepõlvkonna pealekasv.

Vabandan üldistuse pärast, kuid näikse, et aktiivselt lasteraamatuid illustreeriva seltskonna võib laias laastus kaheks jagada – Piret Raua, Jüri Mildebergi ja Juss Piho rafineeritud kujundile baseeruv laad ning traditsiooniliselt akvarelli kasutav n-ö klassikaline eesti lasteraamatuillustratsioon, mida viljeleb valdav enamik aktiivseist lasteraamatu kunstnikest. Ja pea sajaprotsendiliselt on tegu illustraatoritega kõige otsesemas mõttes, s.t nad teevadki raamatuisse pilte, kujundab tavaliselt keegi teine, kelle oskused ja maitse ilmnevad lõppresultaadis. Ka nii võib, selge see. Mina vaatan raamatut tervikobjektina ja mulle meeldib seda ka kui tervikut kontrollida.

Kas eksisteerib mingi selge lastepärasus?

Loe veel

Kui keegi oskab täpselt defineerida, milline on lastepärane raamat, võiks laiemale üldsusele teada anda – ja ühtlasi määratleda ka täiskasvanupärase trükise! Kardan, et tegu on sisutühjade käibefraasidega. Muidugi on lasteraamat reglementeeritum kui mõni muu raamat. Porno ja vägivald ei ole mõeldavad.

Samas olen surmkindel, et kitš jääb kitšiks igal tasandil, erandiks vaid selle nähtuse teadlik ärakasutamine. Raamatupoodides jagub seda saasta ikka lasteraamatute hulka eba-proportsionaalselt palju.

Kui vihjata veel kord eespool mainitud “turu-uuringuile”, mis selgitavad välja määravad maitse-eelistused, ongi käivitunud lääge raamatu taastootmisprotsess. Kommertslik ringlus pöörleb klassikalisel moel – laste maitse vormitakse kindlate mudelite põhjal, kasvatatakse truud tarbijat.

Milline on ilus lasteraamat?

Kommertslikult ilusa lasteraamatu kontseptsioon nõuab rohkem värvi, rohkem õnnelikke nägusid, rohkem lihtsaid kujundeid! Ega seal Pöial-Liisi suurt Barbie’st erinegi, samasugune roosa kleit, tupeeritud nailonsoeng ning nägemishäireid põhjustav naeratus. Sekka mõni kontrolli all püsiv koledus.

Peaks vist ikka küsima, milline on hea raamat, sest ilu on varieeruva sisuga kvaliteet. Raamatukujundust ilma kirjandusteoseta ei eksisteeri.

Hea raamatukunst on see, mis lähtub sõnast, mõtleb kaasa, interpreteerib seda, jääb oma otsustes iseseisvaks ega ürita iga hinna eest normis püsida.

Milline on hea kujundaja?

Hea kujundaja on see, kes suudab eelmise vastuse viimases lõigus ülesloetu ära teha.

Kui suurt rolli mängib raamatust Raamatu saamisel just kujunduslik külg?

Väga hea raamat jääb väga heaks ka jubeda kujundusega, aga tagasihoidliku juttu suudab hea kujundus õilistada küll.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare