Mis võiks olla ühist Johan Laidoneril ja Ingmar Bergmanil?
See, et kunstnikuhingega piinatud filmilavastaja kasutab oma armsamale kirjutades kauneid sõnu ja kõlavaid võrdlusi, ei üllata vist kedagi. See justkui tõendab, et suured armastuskirjad elasid edasi ka 20. sajandi sügavuses. Kuid et kindlameelne ja tugev riigimees ja sõjaväelane vannub oma naisele igas kirjas armastust ja nimetab nende lahus olekut piinaks, on justkui tõestus, et abielu võib olla õnnelik ja täis armastust.
Kindralleitnant Johan Laidoner kirjutab Genfis Rahvasteliidu täiskogu istungitel ning Mosulis erikomisjonis olles harjumusest, vajadusest ja igatsustundest ajendatuna. Ilma kirjeldamise kõrvalt nendib ta alati, et oma “armsa Mašenkata” ei ole tal kuskil hea, isegi nende armastatud Genf on igav ja üksluine. “Pole, keda armastada ja kellega tülitseda,” igatseb Laidoner kooselu. Aeg-ajalt unistab ja meenutab Laidoner, kuidas nad on naisega koos välismaal viibinud ning millal ja kuidas saaksid seda uuesti. Nõnda kokkukasvanud on nad Laidoneri arvates, et üksi olla ei oskagi.
Valdavalt pakuvad tema kirjad siiski teavet meteoroloogilise ajaloo huvilistele: milline oli Genfis 1924. aasta kevad? Väga üldises plaanis jagab Laidoner oma naisega Rahvasteliidu konverentsidel toimuvat. Saame küll teada eri rahvaste tülidest, kõnede sisutihedusest ja kes oli sel aastal kohal ja kes puudu, kuid omapoolset vaatenurka asjadele pakub meie rahva esindaja oma abikaasale ja nüüd ka raamatu lugejatele vaid põgusalt, rääkimata süvafilosoofilistest analüüsidest, mida me ehk nii väga ei igatsegi. “Jah, see on saatuse iroonia, me kordame siin igal moel sõna rahu ja räägime koguni “igavesest rahust”, aga samal ajal voolab kogu Kaukaasias veri, Hiinas käib kodusõda, Lõuna-Ameerikas on pidevalt revolutsioonid ja sõjad,” kirjutab Laidoner mõned filosoofilised read, mis on kirjadesse harvad siginema, võrreldes raamatu tagaosas toodud lõikudega tema vangistuses kirjutatud märkmetest.
Küll aga on lõbus lugeda tolle aja praktilistest asjaajamistest, mis kirja teel korda saadeti. Millist kangast osta, kui suuri laudlinu otsida ja kas Maša tõesti ei arva, et Vanja (Johani hüüdnimi) kõigi tema instruktsioonide täitmistega ilma mõne madame’i abita hakkama ei saa. “Aga oh õnnetust – kaotasin Printempsi juures ära sinu jalamõõdu, palun saada kiiresti uus mõõt,” muretseb Johan Laidoner, kui käsil on saapaost. Koduste sündmustega kursis hoidmine tähendab ka Viimsi mõisa kohta pärimist ning naise ja poja tervise pärast muretsemist.
Kirjad kallile Käbile
ReÏissöör Ingmar Bergmani kirjavahetus Käbi Lareteiga sai alguse nende esimesest kohtumisest kaks aastat enne abiellumist. “Niisiis tundub mulle vahel, ja eriti praegu, öösel, nagu ma ei suudaks kauem elada, sest sa oled puudutanud minu kõige sisimat mina, ja sa oled purustanud minu elu vormi, ja ma ei olegi enam mina, vaid sina, sinu, sind, sinule ilma nõudmisteta. Iga hetk on minu pulss, iga hingetõmme, iga minu mõtteliikumine ainult sinu suunas,” kirjutas Bergman juba neil aastatel. Kuigi tema kirjad on ilusad ja kirglikud, tõendavad need vaid seda, mida nendib raamatus kaasi poetanud Käbi Laretei päevik: Immi (Ingmari hüüdnimi) ei ava ennast Käbile, ta ei jaga temaga oma muresid, ei otsi temalt tuge.
Ka aastatel enne ühise poja Danieli sündi, kui pinged olid haripunktis, kirjutas Bergman kauneid kirju. Vaidluste meediumiks sai telefon. Käbi Laretei “musta raamatu” ehk päeviku kaudu võib jälgida Ingmar Bergmani hingelist arengut: kuidas ta kasvab ning lõpuks avab end. Kuid arengut on näha ka kirjades, milles Ingmar tunnistab, et ei ole enam nii armukade ning usub turvalisusse koos Käbiga. Tema armastus on sõnades nii ilus, kuid tegelikkuses kindlasti raske kandam. Ka Bergman ise peab probleemide allikaks iseenda sisevõitlusi ja muresid.
Kirjade kõrval on meeldiv lugeda Käbi Laretei päevikut, mis on avameelne ja läbimõeldud ning kuigi reaalsete probleemidega, siis ometi naiselikult emotsionaalse värvinguga analüütiline. Lisaks Bergmanile oli tema probleemiks unetus või õigemini suutmatus põlvede valu tõttu ühes kohas lamada. Kord St. Moritzis puhkusel olles oli ta see-tõttu sunnitud öösel mööda hotellikoridore kõndima, jäi püstijalu magama ning ärkas selle peale, et põrkas vastu seina.
Laretei tihedatest reisidest ja kontsertidest, mis samuti pere-probleeme tekitasid, annab aimu taskukalender. Kõrvalt vaatajale võib olla üsna koomiline lugeda kogenematu dirigendiga Milano-intsidenti, mis annab vähemalt ühe raamatu peategelase tööelust mingi pildi. Südamevalu jaguneb raamatus aga võrdselt.
Kuigi kirjad pakuvad piiluauku inimese hinge- ja mõttemaailma, jääb see ilma vastusteta natuke poolikuks. Kuidas elas Ma‰a üle haigevoodiperioodi ning kuidas läks koolis nende pojal (kes end 15-aastaselt Vene ruletti mängides tappis)? Kuidas kirjutas Käbi Ingmarile oma edukatest kontsertidest, kui ta kartis, et Immi võtab seda jälle hooplemisena? Kõik see kerkib kirju lugedes paratamatult mõttesse ning jätab otsad lahti nagu mõni filosoofiline põnevusfilm.
“Ühtekuuluvuse teel.
Johan Laidoneri
kirjad abikaasale”
Koostanud Irene Lään ja Toomas Hiio
Varrak 2008
“Kuhu kadus kõik
see armastus? Ingmari kirjad Käbile. Päevik.
Taskukalender”
Käbi Laretei
SE&JS 2008
