Misjonär Kim toob Eestisse korea kirjandusklassikat
Tallinna ülikooli sarjas „Bibliothequa Asiatica” ilmus sel nädalal 20. sajandi korea kirjaniku Hahn Moo-Sooki romaan „Ajalugu voolab”. Tõlkijad Kim Jung-Gon ja Tarmo Lilleoja tegid sellega ajalugu, sest varem pole korea kirjandust eesti keelde tõlgitud. TLÜ lektori Katja Koorti kinnitusel kuulub 1948. aastal esmailmunud „Ajalugu voolab” kindlalt korea realistliku kirjanduse tippteoste hulka.
Kim ütleb, et teda ei saa nimetada eriliseks kirjandusasjatundjaks, vaid lihtsalt inimeseks, kes üle kümne aasta võõras kultuuriruumis elanuna kahte kultuuri lähendada püüab. Esimeseks eestikeelseks korea romaaniks sobiva teose valis ta sisukirjelduse järgi korea kirjandustõlke fondi kodulehel olevast nimekirjast. Ajaloolise romaani tegevus toimub 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses, mil Korea ühiskonnas toimusid sõdade, talurahvaülestõusude, Jaapani okupatsiooni ja lääne mõjude tõmbetuultes murrangulised muutused. Toimuvat vaadatakse läbi ühe perekonna kolme põlvkonna silmade.
Tõlkepioneerid
Kuusteist aastat tagasi kristliku misjonärina Eestisse saabunud Kimile tundus, et eestlastel võiks sellise looga kokkupuutepunkte olla – meilgi käis samal ajal ärkamisaeg, sõjad ja revolutsioonid. „Siin elades ja eestlastega kokku puutudes olen aru saanud, et ka eestlasi on pikalt vaevanud küsimus, kes need eestlased üldse on. Ka tänapäeva Korea ei sündinud lihtsalt, see on kannatuste lugu. Ka Hahni romaanis räägitakse lihtsate inimeste kannatustest, talurahva ärkamisest ja rahva vaimu väljakujunemisest, nii et tahtsin näidata, kui sarnased me tegelikult oleme.”
Kuna eeskujud korea-eesti tõlke valdkonnas sisuliselt puudusid, tähendas tõlketöö tegijate jaoks seiklust tundmatul alal. „Kogu aeg vaevas küsimus, kuidas vahendada korea kultuuri ja aastaringiga seotud kombestikku nii, et eesti lugeja sellest ruttu aru saaks. Hästi sürr protsess oli koha- ja isikunimede ladina kirjapilti ümberpanemine – alguses tegin kõike häälduse järgi, aga siis ütles toimetaja Kalju Kruusa, et järgida tuleks rahvusvaheliselt kokkulepitud keelesüsteemi.”
Kuigi aastatel 1918–1993 elanud Hahn oli katoliiklane, on teose puhul oluline eelkõige see, et sündmusi vaadatakse läbi korea naise prisma. „Siin on üks stseen, kus orjatarist koolidirektoriks tõusnud peategelane silmab budistlikku maalingut ja langeb minestusse,” ütleb Kim. „Korea ajalugu on endiselt budismi ja šamanismiga tugevalt seotud ja pärandkultuuri tausta ei saa olevikust päriselt lahutada.” Kim ise on esimest põlve kristlane: „Võtsin ristiusu vastu ülikoolis õppides, perekondlik traditsioon oli ka minul budistlik-šamanistlik.” Nagu öeldud, ei pea ta ennast tänapäeva korea kirjanduses asjatundjaks, ent märgib enda loetu põhjal, et seal paistavad praegu domineerivat perekonnaromaanid ja elulood.
Kuus aastat tagasi TTÜ-s ärijuhtimise erialal magistrikraadi omandanud Kim on varem välja andnud ka korea-eesti sõnaraamatu ja peale vaimuliku tegevuse saadab mõnikord giidina Tallinna saabunud turiste. Peale selle mõlgub tal meeles järgmine projekt, mis on samuti seotud korea klassikalise proosa eesti keelde vahendamisega. „Ja vastupidi, tahaksin tõlkida eestikeelseid raamatuid korea keelde,” lisab Kim. „Lugesin läbi kaks teost Indrek Hargla keskaegsetest detektiivi- ja apteekrilugudest ja need meeldisid mulle väga, tahaksin neid meeleldi tõlkida.”
Hahn Moo-Sook
Tõlkinud Kim Jung-Gon ja Tarmo Lilleoja
TLÜ Kirjastus
