Miski peale laiskuse ei takista mind olemast kirjanik

 (2)
Miski peale laiskuse ei takista mind olemast kirjanik
----

Katked Susan Sontagi märkmetest ja päevikutest, 1958-67

Susan Sontagi päeviku lugejatele võib jääda mulje, et see New Yorgi kõige olulisem intellektuaal täitis kõik vabad minutid märkmete kirjutamisega. Ta kirjutas väikestesse märkmikesse ja spiraalköites plokkidesse, kõvade kaantega päevikutesse ja isegi lahtistele paberilehtedele. Neid segiläbi elu ja mõtteid täis pabereid tuli tema 24. tänava ja 10. avenüü ristil asuvas mitmetoalises korteris välja igalt poolt. Selles korteris veetis Susan Sontag oma viimased aastad, ta suri 2004. aasta 28. detsembril veidi enne oma 72. sünnipäeva.

Sontagi huvi traditsioonilise päevikupidamise ehk dateeritud sissekannete ja mõtestatud lausete vastu oli episoodiline. Päevikupidamise perioode küll esines, kuigi tüüpilisemad on nimekirjad: nähtud filmidest, lugemist ootavatest raamatutest, kohtadest, kus teda huvitanud linnades süüa ja juua, ja sõnadest, mis harilikult olid inglise keeles, ent vahel ka sõnad ja fraasid prantsuse, saksa, kreeka, itaalia ja hispaania keeles. Palju on ka ühel teatud hetkel oluliste märkimist väärivate kirjanike, luuletajate või kunstnike nimekirju, kõik üles tähendatud üliõpilase tähendusrikka pingega, mida ta terve elu endas kandis.

Teatud perioodidel jälgib ta erutatud hoolega kõiki oma eraelulisi üksikasju, teistel perioodidel ei ole lähedaste suhete kohta peaaegu mitte mingeid märkmeid. Romaanikirjutamise alased katsetused katkendite näol ajavad piirid eraelu ja kirjanduslike või intellektuaalsete narratiivide vahel veelgi hägusemaks. Sontagi saavutuste ja kuulsuse valgel jääb mulje, nagu oleks kõik asjad tema elus imetlusväärsel moel ühte seotud. Sontag kui avaliku elu tegelane oli muutumatult ja eksimatult tema ise. Päevikutes aga tulevad ikka ja jälle välja selle nimel tehtud pingutused: elu ja ideede ümbermõtestamine, täielik keskendumine ja põnevus, kui asjad lõpuks hästi läksid. Susan Sontag mõtiskleb selle pideva enesekonstruktsiooni üle sageli ja mõned aspektid tema elust – kõrge ja madala kultuuri segunemine, seksuaalne entusiasm, kirglik intellektuaalsus – saavad tõepoolest 1960ndatest alates tema elu kvaliteedimärgiks.

Siinne valik algab 1958. aasta lõpust, mil Sontag hakkab 26aastaseks saama. Abielu Philip Rieffiga lõpukorral, sai Sontag üheaastase stipendiumi välismaal õppimiseks ja kavatses esialgu Inglismaale Oxfordi minna, kuid jõudis lõpuks hoopis Pariisi.

•••

29 detsember 1958, Pariis

St.Germain des Prés. Ei ole just täpselt samasugune koht nagu Greenwich Village. Esiteks on välismaalastel (ameeriklastel, itaallastel, inglastel, lõuna-ameeriklastel, sakslastel) Pariisis teistsugune roll + enesetunne kui provintslastel (nt lapsed Chicagost, läänerannikult, lõunaosariikidest), kes New Yorki tulevad. Ei mingit rahvusliku identiteedi katkemist ega identiteedikriisi. Sama keel. Alati saab koju minna. Ja niikuinii on suurem osa Village’i elanikke newyorklased – sisemaised, olgu või kohalikud, välismaalased.

Kohvikurutiin. Pärast tööd või katseid kirjutada või maalida lähevad inimesed kohvikusse, et tuttavaid inimesi näha. Eelistatavalt kellegagi koos, või vähemalt kindlasse kohtumispaika... Inimene peab käima mitmes kohvikus – keskmiselt neljas – ühe õhtu jooksul.

New Yorgis (Greenwich Village’is) on ka juut olemisega teatud koomika seotud. Siinses boheemlaskonnas on ka see puudu. Polegi nii heimlich. Greenwich Village’is on itaallased – proletaarne tagapõhi, mille taustal väljajuuritud juudid + provintslased oma intellektuaalset ja seksuaalset virtuoossust lavastavad –  küll värvikad, kuid suhteliselt kahjutud. Siin teevad röövretki rahutud araablased.


Töötud, läbikukkunud intellektuaalid (kirjanikud, kunstnikud, isehakanud Ph.D-d). Inimesed nagu Sam Wolfenstein [matemaatik] oma lonkamise, portfelli, tühjade päevade, filmidele pühendumise, ihnsuse ja prügisööja kommetega, tema kõle pesake, mida ta väldib – kõik see ajab mulle hirmu peale...

…………….

Loe veel

Harriet [Sohmers, kirjanik ja maalikunstnike modell]. Ameerika boheemia kauneim õis. New Yorgi juut. Perekonnakorterid 70ndatel ja 80ndatel. Keskklassi ärimehest (mitte professionaalne) isa. Kommunistidest tädid. On isegi kommunistliku parteiga flirtinud. Neegerteenija. New Yorgi keskkool, NY Ülikool, eksperimentaalne kunstihuviliste kolledÏ, San Francisco, korter Greenwich Village’is. Varased seksuaaleksperimendid, ka neegritega. Homoseksuaalsus. Kirjutab lühijutte. Biseksuaalne promiskuiteet. Pariis. Elab kunstnikuga. Isa kolib Miamisse. Käib Ameerikas. Pagulastele omane öötöö. Kirjutamise mõttes kokku jooksnud.

30. detsember

Mu suhe Harrietiga ajab mind segadusse. Tahan, et see oleks ettekavatsemata, mõtlematu, aga tema ootused sellele, milline üks “suhe” olema peab, ajab mind tasakaalust välja, teeb mind kohmakaks. Harriet oma romantilise rahuldamatusega, mina oma romantiliste vajaduste ja igatsusega... Üks ootamatu and on – ta on imeilus. Kindlasti ei mäletanud ma teda mitte imeilusana, pigem labase ja ebameeldivana. Ta on kõike muud kui seda. Ja füüsiline ilu on minu jaoks kohutavalt, peaaegu haiglaslikult tähtis.

31. detsember

Päevikupidamisest. Pinnapealne oleks päevikut võtta kui inimese privaatsete ja salajaste mõtete hoidlat, kui usaldusalust, kes on kurt, tumm ja kirjaoskamatu. Päevikus ma mitte lihtsalt et väljendan ennast palju avatumalt, kui saaksin seda teha ükskõik millise inimese ees, ma loon enda.

Päevik on mu enesetäiuse tunnetuse kandja. See kujutab mind emotsionaalselt ja spirituaalselt sõltumatuna. Seega (oh häda!) see mitte lihtsalt ei salvesta mu tegelikku igapäevast elu, vaid pigem – paljudel juhtudel – pakub ka sellele alternatiivi.

Sageli valitseb vastuolu selle vahel, kuidas me mingi inimese suhtes käitume ja mida me tema vastu oma päevikusse kirjapandu järgi tunneme. Kuid see ei tähenda, et see, mida me teeme, on pinnapealne, ja et ainult see, mida me iseendale pihime, on sügav. Pihtimused, ma mõtlen muidugi siiraid pihtimusi, võivad olla palju pinnapealsemad kui teod. Ma mõtlen praegu selle peale, mida ma täna (kui ma läksin 122 Bd. St-G-le tema posti tooma) H päevikust enda kohta lugesin – selle napi, ebaõiglase, armutu hinnangu peale, mis ta mulle andis ja mis lõpeb järeldusega, et tegelikult ma ei meeldi talle, aga minu kirg tema vastu on meelepärane ja õigeaegne. Taevas teab, kuidas see haiget teeb, ja ma olen nördinud ja alandatud. Me teame harva, mida inimesed meist mõtlevad (või pigem mõtleme, mida nad meist mõtlevad)... Kas ma tunnen end süüdi, sest lugesin midagi, mis ei olnud minu silmadele mõeldud? Ei. Üks päeviku põhilisi (sotsiaalseid) funktsioone on just nimelt see, et teised inimesed seda salamahti loevad, inimesed (nagu vanemad + armukesed), kelle vastu inimene ainult oma päevikus on julmalt aus olnud. Kas H loeb seda kunagi?


Kirjutamine. Demoraliseeriv on kirjutada kavatsusega moraali lugeda, inimeste moraalseid standardeid kergitada.

Miski peale laiskuse ei takista mind olemast kirjanik. Hea kirjanik.

Miks on kirjutamine oluline? Põhiliselt eneseupitamise seisukohast, ma arvan. Sest ma tahan olla see isik, kirjanik, ja mitte sellepärast, et mul oleks midagi öelda. Miks siis juba mitte sedagi? Väike egoehitamine — nagu fait accompli, mida pakub see päevik – ja jõuangi välja veendumuseni, et minul (minul) on öelda midagi, mis peab öeldud saama.

Mu “mina” on nässakas, ettevaatlik, liiga mõistlik. Head kirjanikud on käratsevad enesearmastajad, isegi alpuseni välja. Mõistlikud inimesed, kriitikud, parandavad neid, aga nende mõistlikkus on parasiit, mis saab toitu geeniuse loomingulisest alpusest.

2. jaanuar, 7:30

Vaene väike ego, kuidas sa end täna tunned? Mitte kuigi hästi, ma kardan – üsna muljutud, vermeis, traumeeritud. Kuumad häbilained ja nii edasi. Mul polnud kunagi illusiooni, et ta mind armastas, aga ma arvasin, et ma meeldin talle.


Täna õhtul (eile õhtul!) Pauli juures reakisin ma tõepoolest prantsus keelt. Tund tunni järel, tema ja ta väga kenade vanematega. Kui tore!!

19. veebruar

Eile (hilisel õhtupoolikul) läksin ma oma esimesele kokteiliõhtule Pariisis Jean Wahli juurde Allan Bloomi kohutavas seltskonnas. Wahl [filosoof] vastas suures osas mu ootustele – väike õbluke linnusarnane vana mees valge juuksepahmaka ja pika peenikese suuga, üsna ilus, nagu Jean-Louis Barrault [näitleja] 65-aastaselt olema saab, aga kohutavalt hajameelne ja sugemata. Kottis must ülikond, püksitagumiku peal kolm suurt auku, läbi mille paistis ta (valge) aluspesu, + ta oli just tulnud Sobronne’ist õhtuselt loengult – Claudelist. Tal on endast poole noorem pikk kena tuneeslannast naine (ümmarguse näo ja kõvasti taha tõmmatud mustade juustega), umbes 35–40, ma arvan, + kolm või neli üsna väikest last. Kohal olid veel Giorgio de Santillana [teadusloolane], kaks jaapani kunstnikku, lahjad vanadaamid karusnahksetes kübarates, üks mees Preuves’ist, keskmist kasvu lapsed Mardi Gras’ kostüümides, otsekui Balthuse maalilt maha astunud, mees, kes nägi välja nagu Jean-Paul Sartre, ainult koledam, lombakas, ja oligi Jean-Paul Sartre, ja palju teisi inimesi, kelle nimed mulle mitte midagi ei öelnud. Rääkisin Wahliga + de Santillanaga + (vältimatult) Bloomiga. Korter, mis asub rue Peletier’l, on võrratu – kõigi seinte peale on lapsed ja kunstnikest sõbrad joonistanud + visandanud + maalinud – seal on tumedast puust voolitud Põhja-Aafrika mööbel, kümme tuhat raamatut, rasked laudlinad, lilled, maalid, mänguasjad, puuviljad – üpris imeline segadus, minu arvates.

28. veebr

Kuulasin Simone de Beauvoiri loengut romaanist, on see üldse veel võimalik, eile õhtul Sorbonne’is (koos [ajakirjanik Irv] Jaffega). Ta on kleenuke ja mustade juustega ja näeb oma ea kohta väga hea välja, aga ta hääl on ebameeldiv, ilmselt on asi ta kõrges toonis + närvilises kiiruses, millega ta räägib. Hilja õhtul lugesin Carson McCullersi “Peegeldusi kuldses silmas”. Ladus, väga ökonoomiline ja “kirjutatud”, aga ma ei hinda motiveerimist apaatia, katatoonia, loomaliku kaastunde läbi... (Romaanis, ma mõtlen!)

Jätkub 2. detsembri Arkaadias.

Copyright © 2006, the Estate of Susan Sontag, from the first volume of her journal to be published in 2008 or 2009. Printed with the permission of The Wylie Agency.

Copyright © 2006, Susan Sontagi pärijad, katkend Sontagi päevikute esimesest osast, mis avaldatakse 2008. või 2009. aastal. Avaldatud Wylie Agency loal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare