Eesti keeli saab küsida imeilusalt: mitu kesisust annab kokku mitmekesisuse?

Mitmekesisus on nõnda mitmekesine, et paratamatult peame selle kuidagi kihtidesse jagama. Aluseks võib võtta aja alates universumi tekkest. Liigirikkus ilmnes esmalt elementaarosakeste ja vastastikmõjude maailmas. Siis tekkisid tähed, neis hakkas küpsema keemiliste elementide liigirikkus, tekkis mitmekesine molekulide maailm. Molekulide ühinemisel kujunes meid ümbritsev eluta loodus, mille kukile hakkas end laotama elusloodus. Elurikkusest vupsas välja inimene, kes arendas välja uued liigirikkuse tasandid. Muusika ja keele, kunstid, teaduse, tehnoloogia.

Kui vaatame seda kihilist kooki, siis näeme, et mitmekesisuse taga on kesiste, ühetaoliste tillukeste kehakeste meie silme eest varjatud vägi ja võim.

Matemaatiline ja inimlik

Kas mitmekesisus on hinnanguline sõna või on sel ka mingi teaduslik, mõõdetav osis? „Objekti keerukust võime iseloomustada seda kodeeriva bitijada keerukusena,” ütleb arvutiteadlane, akadeemik Enn Tõugu. Kuid bitijada keerukust on silmaga raske hinnata. Seda suudavad arvutid, nad suudavad bitijadas näha seda, mida inimene ei näe. Maailma keerukuse, mitmekesisuse hindamiseks vajame keerukat arvutit. Matemaatika tegeleb ka maailma keerukusega, komplekssüsteemidega, nagu neid nimetab mehaanikateadlane, akadeemik Jüri Engelbrecht. Need koosnevad paljudest osadest, neis esineb kriitilisi olukordi, iseorganiseerumist, need toimivad kaose piiril ja on mittelineaarsed. „Maailm lihtsalt on mitmekesine,” võtab Engelbrecht kokku.

„Napid loodusressursid ja tihe asustus sunnivad kooselu enam reguleerima, mille tulemuseks on omakorda autokraatlikum valitsemismudel ja suletum meedia,” kinnitavad psühholoogid, akadeemik Jüri Allik ja Anu Realo. Kuid kas globaliseerumine hävitab mitmekesisuse? „Kindel on see, et moderniseerumine tähendab sotsiaalse kapitali kasvu: individualismi kasv tähendab ka seda, et usaldus teiste inimeste vastu kasvab ja inimene lülitub üha kirevamasse sotsiaalsete võrgustike maailma,” järeldasid Allik ja Realo oma 2004. aastal ilmunud artiklis.

On üks valdkond, kus mitmekesisus ei esine. Enamik vaimsete võimete uurijaid on veendunud, et ei ole olemas erinevaid intelligentsuse vorme, eraldi näiteks keele ja muusika, matemaatika või spordi, ruumi või aja intelligentsust. „Need inimesed, kes on edukad ühe vaimset pingutust nõudva ülesande lahendamisel, saavad tavaliselt hästi hakkama ka mõne teise oma ülesehituselt erineva mõtlemist nõudva ülesandega.” Nõnda on välja töötatud üldise faktori, g-faktori intelligentsuse teooria. Vaimne mitmekesisus on piiratud. „Tark inimene erineb rumalast vaid ühel ja ainsal viisil,” tõdevad Allik ja Realo, „kõik rumalad inimesed on rumalad ühtemoodi, kuid tark saab olla vaid isemoodi.”

Kultuuridevahelisi erinevusi inimeste väärtuseelistustes kirjeldatakse Geert Hofstede 1980. aastate tüpoloogia põhjal nelja mõõtme abil: võimukaugus, individualism-kollektivism, ebamäärasuse vältimine ja maskuliinsus-feminiinsus.

Mitmekesisus suureneb

Ühiskonna arenguga, rikkuse, tervise, hariduse edenemisega psühholoogiline mitmekesisus ei kahane, vaid suureneb. See puudutab eriti soolisi erinevusi. „Keskmine mees Prantsusmaal või Hollandis erineb keskmisest prantsuse või hollandi naisest palju rohkem, kui mehed erinevad naistest oma isiksuse seadumuse poolest Botswanas või Indoneesias,” toovad Allik ja Realo näite. Ühiskonna areng inimesi sarnasemaks ei muuda.

Nagu selgitab putukateadlane ja loodusfotograaf Urmas Tartes, tuleneb maailma kõige liigirikkamate loomade putukate imeline edu sellest, et nad on väikesed, head lendajad ja eelkõige ökonoomsed, tegutsevad väikseima energiakuluga. Mistõttu neil ei ole ellujäämiseks vaja olnud leiutada arvuteid ja nutitelefone.

Eesti looduse elupaigaline mitmekesisus on inimese kunagiste majandamisotsuste tagajärg. „Julgen arvata, et näeme praegu üle aegade kõige mitmekesisema taimkatte ja elupaikadega Eesti kiiret loojangut,” hoiatab bioloog Anneli Palo.

Kuid miks on inimene mõnda mitmekesisust ikka ja jälle piiranud? Näiteks uimastite või üldisemalt psühhoaktiivsete ühendite regulatsioonidega. „Uimastid on väga tõsine rahvatervishoiuprobleem,” vastab Jaanus Harro. Sellest hoolimata tarbitakse uimasteid mitmekesiselt, riigiti ja kultuuriti erinevalt. Sõltuvushäire eelsoodumus peitub alatundlikkuses hüvedele, mis sunnib tarvitama kunstlikke erguteid.

„Abstraktsete küsimuste esitamine ja nendele vastamine on Homo sapiens sapiens’i prefrontaalse korteksi võimete piire ületav,” on teoloog Toomas Paul pessimistlik. Siiski – inimesega tekkis maailma vaid üksainus liik, kuid maailm mitmekesistus selle läbi enneolematul moel. Võibolla sellepärast ongi mitmekesisus meile nõnda oluline, et võtame vaevaks sellest mõtelda ja vajaduse korral seda ka kaitsta.
RekordJalarikkaim loom elab Räniorus

Kõige rohkem jalgu on loomariigis tuhatjalgsetel. Sellesse hulkjalgsete klassi alamklassi kuulub umbes 40 000 liiki, kelle esivanematel oli ühe kehalüli kohta kaks jalga, ent tuhatjalgsed arendasid neist välja kaks paari jalgu. See üleminek toimus 400 miljoni aasta eest.

Tuhatjalgsete jalad liiguvad piki keha lainjas koostöös. Suurima jalgade arvuga tuhatjalgne on teadaolevalt Californias elav liik Illacme plenipes – sõna-sõnalt hulkjalgsuse haripunkt. Esmakordselt nähti seda liiki 1926. aastal, hiljuti kirjeldas vabaajakirjas ZooKeys loomakest põhjalikult selle 2005. aastal taasavastanud Arizona ülikooli teadlane Paul Marek. Tollipikkusel emasloomal on keskmiselt 600 jalga, veidi pisematele isastele piisab vähemast. Rekordloomal loeti kokku 750 jalga. Jalaohtrus arvatakse olevat tingitud osaliselt maa-alusest eluviisist ja vajadusest ronida mööda liivakivikaljusid: looma jalgadel on ka tillukesed küünised. Tema kehakarvad toodavad siidi, eksoskelett on massiivne ja silmadeta elukal aitavad teed leida suured sarved. Suu on vähearenenud ja kõlbab vaid taimede või seente kudede napsamiseks. Loomakesed elavad vaid Californias, Silicon Valley äärealadel. Sealseid tammemetsi ja liivakivirahne ja liivapinnast täidab sageli tihe udu, milles tuhatjalgsed end koduselt tunnevad.

Allikas: EurekAlert!TsitaatJaanus Remme
Tartu ülikooli molekulaarbioloogia professor

„Varjatud kujul on hundis peidus kõik eri koeratõud, aga koeras on suur osa hundist kaduma läinud.”SoovitusMitmekesisuse allikatel

Eesti teadlased esitavad kogumikus mitmekesisuse üllatavaid tahke. Maastike mitmekesisus on inimese silmades, igas maastikus on mitu maastikku. Geograaf Hannes Palang toob kogumikus näite Eesti piimapukindusest kui kollektiviseerimise vastumaastikust. Needki kuuluvad mitmekesisuse valdkonda. Ilmateadlane Sirje Keevallik kirjeldab vee mitmekesiseid trikke, tänu millele on võimalik elu Maal. Reisimehed Hendrik Relve ja Indrek Rohtmets elavad läbi metsade ja loomariigi mitmekesisust. Juttu on geenide, keele, ajaloo mitmekesisusest. Tore, et raamatul on ka register.