Mitte ainult Aunastest
„Minu käest on ilma raamatut lugematagi küsitud, kas ma ei karda kellelegi haiget teha. Kardan ikka.” Nii kirjutab autor raamatu saatesõnas, justkui vabandades oma avameelsust. Asjata, sest ka delikaatsemaid elulooseiku annab Aunaste edasi libastumata ja lakooniliselt, kedagi põhjendamatult süüdistamata. Tekstikohti, kus lugeja peaks autori pärast silmi peast häbenema või pead käte vahele peitma, raamatus lihtsalt pole.
Pigem tutvustab Aunaste end tähelepaneliku eluvaatlejana ja võrratu situatsioonikoomikuna, kel on lisaks suurepärane detailitaju. Napis, täpses ja vaimukas stiilis heidab ta pilgu senisele elukäigule. Tulemuseks on paiguti lõikavalt eneseirooniline, siis jälle üllatavalt tõsine ja tundeerk raamat. Selles on superhumoorikaid kohti, kus naerad end ribadeks, ja sääraseid, mis ajavad nutu peale.
„Selle raamatu jõuab läbi lugeda ühe päevaga ja unustada hetkega,” väidab Aunaste ise, aga tõele vastab see vaid osaliselt. Raamatu jõuab tõesti kiiresti läbi lugeda, sest see on kaasakiskuv: põnev, kirglik ja tempokas, ladusalt sõnastatud, kohati pööraselt naljakas, lisaks kindla käega komponeeritud.
Elu õppetunnid
On need novellid? Olukirjeldused? Vested? Följetonid? Lood elust – seda kindlasti.
Tugev tundeline hoovus kannab kõiki Aunaste meenutusi – olgu need siis pilguheidud Viljandi kultuurikolledži päevile, tüdrukutevahelistele suhetele koolipõlves, esimestele kavaleridele, tööle Tšeljabinski traktoritehases, üle noatera pääsemisele pättide käest... Mõned seigad on iseäranis lõbusad. Kas või see, kus autor kirjeldab kuidas ta lapsena kuulis oma vanaema pimedas toas teki all kommi krõbistavat...
Kohati helgib tekstist aga külma metalli ja stiil läheb nahksemaks-napimaks. See on tajutav peatükkides, kus autor kirjeldab pettumusi seoses meestega, ehk oma elu olulisemaid partnerlussuhteid. Tõsi, midagi kadestamisväärset neis pole. Ainsa lapse isa on pea-laiali-otsas-diskor, teine mees alkoholiga kimpus (lausa imesta, kui palju eufemisme leidub eesti keeles joodikute jaoks), kolmas kasiinosõltlane. Ühesõnaga, terve galerii abikaasasid, kelle eest emad tütreid varakult hoiatavad. Kirjutaja osaks on olnud näitlikustada fiaskot, mis juhtub, kui end nendega siduda. Peab olema väga tugev tüüp, et neist abieludest suhteliselt terve psüühika ja külma peaga välja tulla.
„Kust sa neid autojuhte küll leiad?” olevat autori sõnutsi armastanud teda tögada Urmas Ott.
Naisele kannatusi valmistanud meeste õiged nimed jätab autor targu saladuseks. „Võõras inimene, kes su elu hävitab, ei pruugigi tulla tänavalt, ta võib elada sinuga aastaid külg külje kõrval ja olla inimene, keda sa usaldad. Uskumatu, kui kiiresti võib muutuda kõik isegi siis, kui sa ei tee ise mingeid valikuid, kaasa arvatud valesid valikuid,” kirjutab Aunaste ja neist sõnadest aimub traagikat ja südamevalu (lk 183).
Nõnda pole see sugugi ennast imetleva, osavalt inimestega manipuleeriva ekstsentrilise telediiva raamat. Staarigeen jääb neist tekstides kaunis teisejärguliseks. Pigem on see „ausa köögitüdruku” geen, mida autor sugugi ei häbene, kirjeldades elu ühest tavalisest, vaesemapoolsest eesti perest pärit tüdruku perspektiivist. Veel aimub tekstist elutarga ajakirjaniku geeni – samuti jõulise, originaalse stiiliga kirjaniku geeni.
Üks saksa teadlane leiab, et kõrgemal pulgal olijatel on suurem vabadus teisi naerma ajada. Nali rajaneb agressiivsusel, mitte lahkusel, märgib teadlane, sest enamasti tehakse nalja kellegi arvel. Selge, miks peetakse patriarhaalses ühiskonnas naljatamist „ebadaamilikuks”. Naised hakkavad nalja tegema alles hilisemas eas, kui tunnevad ennast juba vabamalt, möönab teadlane.
Mõistagi on Aunaste eriline naljasoon talle alati hulga süsi pea peale kogunud. Nüüdki viskab ta nalja täie suuga – „daamilikkuse” pärast eriliselt muretsemata – ja tema nali on nakkav. Raamatule tuleb see ainult kasuks. Juur ja Kivirähk on saanud arvestatava konkurendi.
Niisiis, raamat on hea. On ainult üks aga. See, et selle autor on Maire Aunaste.
Oletan, et kui Aunaste kirjutanuks varjunime all ja hoidnud autori isikut hoolega saladuses, oleks see raamat võinud ühe hooga lennata eesti kirjanduse nüüdisproosa tippu, vähemasti otse praeguse kirjanduse eluloolise tõusulaine keskmesse.
Nüüd... Nüüd on tegemist Maire Aunastega, mis automaatselt tähendab, et sellenimelist kirjanikku pole olemas. Kas Looming, Vikerkaar, Keel ja Kirjandus võtavad arvustada raamatut, mille on kirjutanud Maire Aunaste? Muidugi mitte! Juba selline mõte on jumalavallatu.
Silmakirjalik kriitika
Ebamugavat mõtet jätkates: sel ajal kui eesti kirjanduses kogub tuure „perverdipanoraam”, nagu ütleb Jürgen Rooste, astub Pühale Kirjandusväljale keegi Aunaste ja, võta näpust, kirjutab vastikult soravalt. Rahvas loeb mis hirmus, aga ükski kriitik ei tee nägemagi. Miks?
Nooo..., kuulen juba noomivaid hääli. See ju tuntud-teatud eputrilla järjekordne egotripp. Jään siiski enda juurde. Lugege „Mitte ainult meestest” (lahja pealkiri on raamatu ainus nõrk koht!) läbi, ja siis hakkame vaidlema.
Niisiis, kuigi Aunaste kirjutab hästi ja on avaldanud juba kolm raamatut, ei võeta teda kirjanduses tõsiselt. Vahest ilmuks auväärsetes kirjandusajakirjades mõni napp rida alles siis, kui Aunaste hakkaks juhuslikult Nobelile kandideerima.
Diskursus muutub ja paradigma nihkub. Nii nagu poliitikud vahetavad parteisid, vahetavad ka loovinimesed ideoloogiaid ja „pooli”. Näiteks 1990-ndatel kõige vingemaid postmodernistlikke teooriaid meile toonud poeet ja õpetlane Hasso Krull tõlgib nüüd meditatsiooniguru Oshot, endine punkarluuletaja Villu Tamme vilksatas aga telesarjas „Selgeltnägijate tuleproov”. Küllap teavad pöörakute põhjusi kõige paremini asjaosalised ise. Vähemasti pole nad ajale jalgu jäänud, eks ole.
Ka Maire Aunaste on sooritanud kannapöörde. Õigemini on ta neid teinud juba mitu. Näitlejaks ta ei saanud, aga temast sai väljapaistev ajakirjanik. Nüüd on temast saanud kirjanik, kelle trumbiks on oskus argiseid olukordi erakordseks mängida ja neid humoorikalt sõnastada.
Mõtlen, et kui Aunastel õnnestuks raamatumesside karussellile hüpata, siis võiks tema jutukogumik ka mujal menukas olla. Praegu aga... on ta kirjutanud lihtsalt väga loetava raamatu.
Raamat
Mitte ainult meestest
Maire Aunaste
•• Maire Aunaste, 2009
•• 237 lk, pehme köide
