Mitte ainult Erna Villmerist
Pole just tavaline, et noor nais-näitleja ja -lavastaja pühendaks 17 aastat oma elust teise, ammu surnud näitleja elu ja loomingu uurimisele. Katri Aaslav-Tepandi, tollal veel Katri Kaasik-Aaslav, õppis lavakooli kolmandal kursusel, kui teatriajaloo loengus räägiti Erna Villmerist (1889–1965) – esimesest eesti näitlejast ja lavastajast, kes õppis enne teatrisse tulekut teatristuudios.
Meie professionaalse teatri alguses oli nimelt kombeks, et noor inimene, kelle rinda pitsitas suur teatriarmastus, sai oma ristsed ja kooli laval, publiku ees. Näitlemist õpiti vetteviskamise meetodil – igaüks laulis, nagu nokk loodud, nagu parasjagu kehtivad teatrikombed ja -moed ette nägid. Kõmistati häält ja murti sõrmi, kuni selgus, kellel on annet ja kellel mitte, kellest sündis legend ja kellele jäi repliik: “Härra, teile on kiri!”
Huvi Erna Villmeri vastu, keda Katri polnud ise oma ihusilmaga laval näinud ega kuulnud, oli niivõrd intensiivne, et vajas mingit väljundit. Õppejõud Lea Tormis tutvustas teda teatriajaloolase Karin Kasega, kes oli juba Erna Villmeri eluajal alustanud temast monograafia kirjutamist. Kahjuks jäi paljude asjaolude kokkulangemise tõttu Karin Kasel see töö lõpetamata.
Karin Kask surus noorukesele teatriajaloo huvilisele pihku sinise mapi Erna Villmeri materjalidega ning Katri sukeldus ihu ja hingega näitleja elu ja loomingu uurimisse. Avastusretke käigus tekkis küll kahtlusi, kas jõud käib materjalist üle ning kust võtta õigus kirjutada teise inimese elust, ent Karin Kase avaldatud soov, et Katri lõpetaks tema alustatud töö, andis julgust juurde. Lisaks usk, et me, eestlased, peame rääkima oma suurtest naistest ja meestest, peame rääkima oma lugu.
Nii see algas – 17 aastat elu Villmeriga ja Villmeris, nii unes kui ka ilmsi. Kümme aastat hiljem kaitses Katri Aaslav-Tepandi Erna Villmeri teemal magistritööd. Tänavu ilmunud põhjalik ja mahukas raamat “Eesti näitlejanna Erna Villmer” on ühtlasi Katri Aaslav-Tepandi Tallinna ülikoolis kaitsmisele tulev doktoritöö.
Erna Villmeri monograafiat läbib põhimõte, et näitleja loomingu mõistmiseks ei piisa pelgast süvenemisest tema teatriteesse, on vaja tunda ka aega ja konteksti, kus ta elas, ja inimesi, kes teda mõjutasid.
Raamat Erna Villmerist on ühtlasi raamat psühhiaatrist, kirjamehest ja seltskonnategelasest Juhan Luigast ning teatrimehest Ants Lauterist – kahest mehest, kellega Erna Villmeri elu ja loometee oli tihedalt seotud –, aga ka raamat Eesti kultuuriloost ja ajaloost laiemalt.
Raamatust lugeja pilguga
Tegu on erakordselt põhjaliku ja mahuka monograafiaga, milles on koos ühelt poolt äärmiselt intiimne ja isiklik, mänglev ja sünteesiv kirjutis ning teiselt poolt kaine, refereeriv ja faktitruu stiil. Lugeja leiab end kordamööda külmadel ja kuumadel lehekülgedel, kord läbimas korduskursust Eesti kultuuriloost, kord sukeldumas koos pühendunud autoriga seniavaldamata dokumentide ja faktide pöörisesse.
Kui kohati teeb autor inspiratsiooniseisundis sündinud oletusi, siis teisal jäävad faktid vaid reastatud tõsiasjadeks, ilma et tekiks raamatusisene orgaaniline sünteesitasand – kõik kirjad ei tundunud raamatu seisukohast vältimatud, kõik faktid ei viljasta terviknägemust.
Autor on teinud ära meeletu töö, ning kui tegemist ei oleks ühtlasi tema doktoritööga, oleks ta võinud endale lugemismõnu nimel lubada ka teise tee – usaldada lugejat, kelle käeulatuses on teisi teoseid, kust põhjalikumalt järele vaadata, milline repertuaaripoliitika valitses 1930. aastate alguse Estonias.
“Eesti näitlejanna
Erna Villmer”
•• Katri Aaslav-Tepandi
•• Eesti teatriliit 2007
Koos lisadega 495 lk
Toimetaja Reet Neimar
Kujundaja Jaan Klõšeiko
Fotod teatri- ja muusikamuuseum
