Mitte ainult Kenderist

Maikuus jätkub kohtuprotsess, mis peab selgitama, kas Kaur Kenderi novell „Untitled 12” on lastepornograafia või seaduslikult levitatud materjal.

Kultuuritegelased on varemgi kohtu all käinud. Kadri Kõusaare film „Magnus”, mis kohtu hinnangul sekkus reaalsete inimeste eraellu, keelati kõigepealt seitsmeks ja siis 15 aastaks. Ometi jõudis see korduvalt linastuda. 2008. aastal keelas kohus Olavi Ruitlasel blogipidamise, mis rikkus kirjaniku endise elukaaslase õigusi. Ruitlane kirjutas blogi ümber ilukirjanduslikuks raamatuks ja kõik oli taas korrektne. Kaldun uskuma, et ühegi nimetatud juhtumi puhul ei ole kohtumenetlus edendanud mitte kellegi huve.

Kõlab mõistlikult, et sõnadega teotamine ja vaenu õhutamine on Eestis keelatud ja selle eest trahvitakse. Kuid poliitdiskussiooni ägenemisega ühel ajal on esile tõusnud jutt igasuguse „vihakõne” kriminaliseerimisest. Hea tahtmise korral võib vihakõnet leida pea kõikjalt. Kas näiteks (:) kivisildnik pole vihakõne? Omavahel sõimlevad räpparid? Kas Läti Henriku kroonikas on vihakõne tunnuseid?

Kultuurikülgedel kirjutamegi juhtumitest, kus sõnavabadus ja seadusesõna kokku põrkavad.