Mladen Kiselov: olen õnnelik, et olen Eestis

 (1)

Mladen Kiselov: olen õnnelik, et olen Eestis
Bulgaariast pärit Mladlen Kiselov on jõudnud lavastama Linna­teatrisse. Nagu näha, pole jaanuaris esietenduva „Kes kardab Virginia Woolfi?” lavakujundus veel päris valmis.Arno Mikkor

Bulgaarlase Mladen Kiselovi käe all tuleb sel hooajal Eesti lavadele kaks uut tükki.

Kõigepealt võib näha Tallinna Linnateatris 23. jaanuaril Kiselovi lavastatuna Edward Albee draamat „Kes kardab Virginia Woolfi?” ja aprilli lõpus tuleb Vanemuise egiidi all Sadamateatris välja Sam Shepardi „Maetud laps”. On omamoodi loogiline, et mõlemad Eestis tehtavad tükid kuuluvad just Ameerika näitekirjanduse klassikasse. „Olen elu viimasel perioodil olnud pikalt Ameerikas,” räägib Kiselov oma taustast. „Tegutsesin ligi kaks­küm­mend aastat õppejõuna Carnegie Melloni teatrikoolis Pittsburghis ja lavastasin Ameerika ja Kanada kutselistes teatrites. Oma karjääri jooksul olen teinud umbes 150 lavastust eri autoreilt: antiikkreeka dramaturge, Shakespeare’i, Molière’i. Tšehhov on minu suur jumal. Eesti teatri avastamist alles alustan. Lavastatava tüki valikul andsin initsiatiivi Eesti poolele. Et teatrid pakkusid mulle tegemiseks Ameerika näitemängu, polnud mulle üllatav. Mõlemad näidendid on väga kvaliteetsed. Nad on korduvalt läbi proovitud eri situatsioonides. Neid Ameerika näitemänge lavastades saan siin ennast tutvustada.”  „Kes kardab Virginia Woolfi?” ja „Maetud laps” ei olnud aga sugugi ainukesed näitemängud, mida lavastamiseks kaaluti. Mladen Kiselovi sõnul arutati ka Tennesee Williamsi ja Arthur Milleri näidendeid. Kuni jäädi pidama neil Ameerika draama tähttekstidel.

Vaimustus eesti publikust

Mladen Kiselov on rahvusvaheline mees. Lisaks viimase aja Ameerika-karjäärile oli tal seitsmekümnendatel ja kaheksa­küm­nendatel käidud läbi lavastajatee oma kodumaa Bulgaaria teatrites. Ja on veel üks tema eluloo oluline kultuuriline komponent – Venemaa. „Minus on kultuuriliselt erinevad tahud. Kodumaa Bulgaaria kaudu kuulun Ida-Euroopasse. Veel olen õppinud lavastamist Moskvas GITIS-es Anatoli Efrose juures. Moskvas olen teinud ka mõned teatrilavastused, Moskva Kunstiteatris ja Mossovetis. Ja siis veel minu Ameerika-kogemus. Need kolm kultuurilist kogemust on teinud mu selliseks, nagu olen.”

Päriselt pole see rahvusvaheline elu veel läbi. „Olen Carnegie Melloni teatrikoolis nüüd veel emeriitprofessor ja pean seal läbi viima õpikodasid ning tegema   muud tööd. See tähendab, et tuleb elada süstikuelu, Ameerikas ja siin Eestis.

Prantslased ütlevad: otsi naist. Ja see naine on seotud teatriga – Eesti näitlejate, lavastajate ja lavastuskunstnike liitude vastutav sekretär Eneken Aksel. „Saatuse tahtel kohtusin võluva eestlannaga, kellega koos õppisime Moskvas, kuigi eri teatrikoolides. Kõik need nelikümmend aastat olin teda oma südames kandnud ja nüüd abiellusime.

Mulle meeldib väga see maa. Siin on väga puhas loodus, mida on osatud hoida ka Nõukogude aastatel. Eesti on justkui üks suur park. Ma elan Laulasmaal ja naudin väga looduses käimist. Sõidame palju jalgrattaga ringi,” rääkis Kiselov.

Eesti tuli bulgaaria mehe teadvusse sel ajal, kui ta Moskvas Efrose juures lavastamist õppis. „Teadsin, et Baltimaades on väga tugev teater. Eesti, Läti ja Leedu olid teatri-Mekaks paljude jaoks. Teati Voldemar Pansot, Juozas Miltinise teatrit Paneve˙žysis, Adolf Šapirot.” Lisaks oli olemas veel isiklik kontakt – samal kursusel õppis ka Ingo Normet.

Oma senise teatritöö käiguga Eestis on Mladen Kiselov väga rahul. „Linnateatri pakkumine oli väga helde. Kui käisime läbi Linnateatri maja ja pakkusin välja, et „Virginia Woolfi” võiks teha Kammersaalis, koduses õhkkonnas. See on hea idee. Saame mängida nii, et saali mahub umbes seitsekümmend inimest, mis pole teatrile eriti tulus. Kuid mulle on tuldud vastu. Meie lavastuse kunstnik Iir Hermeliin on väga entusiastlikult suhtunud koduse kammerliku teatriruumi loomisesse. See peaks tulema lavastus, kus on kõrgendatud realism, poeetiline realism.”

Koostöös teatriga sai paika näitlejate koosseis. Mängitud rolle vaadanud ja näitlejate karjääriga tutvunud Kiselov valis Albee tegelasi mängima Andrus Vaariku, Epp Eespäeva, Argo Aadli ja Kristiina-Hortensia Pordi. Port on kõrgema lavakunstikooli teise kursuse tudeng ja Kiselovile tuttav Elmo Nüganeniga kahasse lavastatud Tšehhovi „Kajakast”.

Jutt Albee tükist ja selle teemadest algab kaugelt. „Suvel nägin Merle Karusoo lavastust „Pikk päevatee kaob öösse”. Vaimustusin Ain Lutsepast, kes on minu jaoks parim James Tyrone, keda ma olen näinud Euroopas ja Ameerikas. Lutsepp mängib oma tegelast nii, et ta püüab edasi ka siis, kui ta ümber on täiesti purunenud elukeskkond. Ta on võitleja ja see on minu jaoks huvitav. Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?” esindab samasse traditsiooni kuuluvat teost. Siin on perekonnasuhete võitlusväli. Armastuse-vihkamise suhe on väga tähtis. Aga need näidendid ei ole mitte vihkamisest, vaid armastusest. Kui George ütleb „minu Berliin”, „ma ei anna ära oma Berliini”, siis on sellel konkreetne tähendus – president Kennedy ütles näidendi kirjutamise ajal oma kuulsa lause „Ich bin ein Berliner”, millega ta tahtis öelda, et ei kavatse alla anda. George on selles näidendis Ameerika parimate väärtuste kaitsja. See on Ameerika kultuuri poeetiline traditsioon, et on olemas tegelane – üksik võitleja, keda peetakse nõrgaks. Teda peetakse edutuks, kuid ta on tegelikult väga aktiivne ega kavatse alla vanduda. Ameerika kirjanduses on selliseid palju.”

Mladen Kiselovi teatritöö Eestis on eriline veel selle poolest, et juhendada tuleb näitlejaid, kes räägivad lavastaja jaoks tundmatut keelt. „Enamasti saad võõrastest keeltest ikka midagi aru, kuid siin on asi teisiti. See on, otsekui asuksin teisel planeedil.

Tekst teeb vahel näitlejad laisaks. Teater peab jõudma publikuni mitte ainult teksti ja kehakeele, vaid hinge sõnumi kaudu. Kui aasta tagasi siia tulin ja hakkasin vaatama eesti teatrit, palusin mulle mitte tõlkida. Tahtsin tunda lavastuse hinge ja palju sellest, mida laval nägin, liigutas mind ilma tekstita. Pean neid Puhta Teatri hetkedeks.

Loomulikult on harjutamine võõras keeles raske. Meil käib töö veel kahes keeles, vanemate inimestega tuleb rääkida vene keeles, noorematega inglise keeles. Ühelt keelelt tuleb ümber lülituda teisele. Olen väga tänulik näitlejatele, nende kannatlikkusele ja teistele abilistele samuti. Proovin ellu jääda selles olukorras.”

Septembrikuus oli Kiselov festivali Draama žüriis ja vaatas palju eesti teatrit. „Arutasime žüriiliikmetega, kui suurepärane see on, et saalid on täis. Eesti teatripublik on vapustav, ta toetab teatrit oma kohalkäimisega. Maa­ilmas teatripublik üldiselt väheneb. Aga Eestis huvi teatri vastu püsib ja see on mulle ootamatu. Olen õnnelik, et olen siin.”

CV

Mladen Kiselov (snd 1942)

Lavastaja ja näitleja

•• USA lavastajate ja koreo­graafide ühenduse liige

•• Carnegie Melloni kõrgema lavakunstikooli emeriitprofessor  

•• Lavastanud USA-s, Kanadas, Venemaal ja Bulgaarias

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare