Mõeldes sõpradele, kes on lahkunud laste juurest, elust ja mujalt
Viimastel aastatel on olnud palju juttu meeste tervisest, sellest, et meeste keskmine eluiga Eestis on väga lühike, 65 eluaasta ümber. See on naiste elueast 11 aastat lühem ja üks Euroopa lühemaid. Veel selle sajandi algul teemat ei puudutatud. Nüüd sellest õnneks kõneldakse. Kui räägitakse, siis ehk hakkab midagi ka muutuma. Ehk märgatakse lähedasi, ehk pööratakse nende probleemidele tähelepanu, loodetavasti hakkavad ka asjaosalised ise mõtlema. Eri institutsioonid on hakanud tegema arglikke katsetusi olukorra parandamisse panustamiseks.
Miks peaks keskmise eluea pikenemine olema nii oluline? Usun siiski, et mitte ainult statistiliste näitajate parandamiseks, nagu on meie madal koht maailma inimarengu indeksis või mahajäämus euroopalikust tasemest. Kuigi ka see on oluline: Eesti positsiooni inimarengu indeksis ei määra niivõrd majanduslik või poliitiline areng, kuivõrd meeste keskmine eluiga ning HIV-nakkuse suur hulk ja levimus. Kas pole kummaline: me pole tihti rahul oma riigi ja majandusega, kuid maailma silmis mõjutavad meie arengunäitajaid hoopis muud asjaolud.
Võib ette kujutada, kui paljud meist on jäänud ilma küpses eas lähedasest, kellega oleks nii mõndagi ühist jagada. Või on kultuuriruum jäänud ilma paljudest loojatest, kel olid viljakamad aastad alles ees ning kelle elutarkust ja teadmisi läheks meil, ühel vanemal Euroopa rahval vägagi vaja. Kui mitu meist on võtnud oma sõbra suult viinapudeli või julgustanud meest suhtlema oma lastega ka pärast lahutust? Kes on järjepidevalt ja hoolivalt toetanud meest, kel kriis silme ees?
Ühiskond ei ole tasakaalus, kui osas eagruppides on tugev sooline nihe. Seda tasakaalu suunas nihutada saab ilmselt mitmeti – eri programmidega, tervisekäitumise nõustamisega, kuid enim ilmselt sellega, kui teha enda lähedasele heasoovlik vihje ja julgustada teda ka midagi ette võtma.
Lahkunud sõbrad
Selgeid, üksüheseid lahendusskeeme mul kindlasti pakkuda ei ole, kuid aastate jooksul olen sellele päris palju mõelnud. Noore mehena panin tähele, et sõbrad, tuttavad kaovad lähedalt ära.
Üks kauaaegne sõber – vaid nädal enne oli helistanud, mind otsinud, mõelnud vestlema tulla – tegi enesetapu. Mõni aasta varem oli tal olnud lahutus ja laps elas ema juures. Teinegi tuttav otsustas minna vabasurma. Tema pere oli läinud lahku ja lapsed jäänud ema juurde. Kolmas tuttav langes alkoholi küüsi ja suri tüsistustesse. Kõik nad olid parimais aastais ning täies elujõus mehed. Kõigil jäi maha keegi, kellele nemad olid väga olulised. Midagi tundus viltu olevat. Need näited on sundinud vastuseid otsima.
Viimastel kuudel on kindlasti mõjunud heade kolleegide ja ühe vaimse sõbra varajane lahkumine. Täies loomejõus vaimuhiiglane Vaino Vahing, kes oli saavutanud või saavutamas loomingu tippu ja kellel olnuks meile veel palju anda, ning Mart Kull, parimas eas andekas arst, kel oleks olnud veel päris palju öelda nii patsientidele, tudengitele kui ka kolleegidele. Mõlema erudeeritus ja teadmised oleksid kindlasti aidanud elu edasi viia.
Osas kultuurides öeldakse, et raskem on leinajatel iseenda pärast – mitte niivõrd lahkujatel. Igal juhul jääb varakult lahkunust suur täitmata auk. Küpsed, elutarkusega tembitud teadmised on asendamatud. Puudust märkad kõigi, mitte vaid suure vaimujõuga lahkujate puhul. Ühel hetkel näed, et keegi on lahkunud ja maa jääb harimata, aiad laokile, karjamaad ja heinamaad tühjaks. Märkad ootamatult, et igal inimesel su ümber on suur väärtus, ka kõige lihtsamad, kuid samas olulised tegevused kujundavad elukeskkonda.
Kaotatud kogemused
Üks vanemasse generatsiooni kuuluv tuntud välismaa teadlane ütles pärast pikki vestlusi autosõidul läbi Lõuna-Eesti võrdluse: üks ööpäev vana mehega võrdub paksu filosoofilise raamatu omandamisega. Arvan, et tal on õigus. Hindud peavad suulist pärimust kirjasõnast pühamaks. Juhul kui vanadele teadmistele, elutarkusele, kogemustele lisanduvad uued, võiks toimuda ju täiesti uue kvaliteediga süntees.
Huvitav oli hiljuti Lõuna-Hiinas viibides kuulda ja lugeda, et juhul kui inimene lahkub noorelt või õnnetu surma läbi, siis on tavaks terav lein. Kui inimene sureb vanas eas loomulikku surma, siis on hea meel tema väärikalt elatud elust ning siit ilmast lahkumine vaevatum. Midagi sarnast võib minu teada leida ka piiblist: hoia mind ootamatu surma eest.
Budistlik kultuur peab positiivseks, et kui inimene on elanud pika haigusteta elu, siis ta lahkub selleks valmistunult ja lahkumise protsessis on abiks ka oskajad. Seal on suremine kui protsess äärmiselt tähtis ja eriti oluliseks peetakse meeleseisundit surma hetkel. Seetõttu taunitakse ka enesetappu, sest sel momendil pole meeleseisund just kiita. Kristlus peab suitsiidi suisa patuks.
Inimesed elavad kõige kauem seal, kus on tugevad peresidemed ning vanemad inimesed suguvõsas aukohal – näiteks Okinawa saarel ja Sardiinias – ning kus kogukonna tugi üksteisele on väga tugev, nagu Ameerika lääneranniku nelipühilaste juures.
Aga miks me võiksime elada meestena kauem kui kestavad nooruse säravad eluhetked? Kas sellel on mõtet, kas sellel on mingit tähendust? Kas omamoodi sädelev ei võiks olla elu ka vanemas eas? Kui osalesin 2003. aastal vanglates peetud HIV-ennetusloengutel, küsisime ankeedis: kui kaua näete perspektiivi elada? Üks noormees soovis elada 100-aastaseks, üks 70-ndateni, sest kui oled vana ja haige, pole elul enam mõtet. Viimane pika ea soovija nägi end 50-aastasena: ei taha vana olla, sest siis “tatikad” hakkavad mõnitama. Teiste kujuteldav perspektiiv oli äärmiselt lühike: 30, 35, 45… “Nii kaua, kui mul m... tõuseb.” Neis vastustes peegelduv hoiak kehtib ilmselt väljaspool vanglaseinugi.
Miks me midagi teeme
Viimastel aastatel olen mõtisklenud motivatsiooniküsimuste üle. Miks elada kauem, miks mitte lahku minna, miks mitte panna endale ka kõige keerukamas olukorras kätt külge? Miks hakata ennast muutma, kui on raske haigus? Vastuseid on vähe, kuid ilmselt leiab neid enam mõtlusest, religioonist. Abstraktsed lihtsad ja olmelised vastused (maksta majalaen lõpuni, pidada lahedaid pidusid) kipuvad nõrgaks jääma, kui tõeline valik – näiteks siit ilmast ära minemise või siia ilma jäämise vahel – on käes.
Mullegi oli Nõukogude armees suitsiid suhteliselt lähedal, lõplikku otsust takistas tegemast mõte vanematest ja meieisapalve, mille isa oli sinna kaasa andnud. Ilmselt seetõttu usun ka seda, et elus aitavad meil püsida väärtused ning lähedased, kes aitavad neid hoida ja edasi anda.
Meeste sotsiaalne võrgustik on oluliselt nõrgem kui naistel. Aeg-ajalt võib näha, kuidas mees sureb peatselt pärast abikaasa surma, kuigi pealtnäha on ta tugev kui kalju. Partneri surm ja lahutus on meestele oluline kriisitegur.
Üks olulisi väärtusi elus on lapsed, seda teadvustame me ilmselt liiga vähe. Ka enese arendamisel on oluline keskenduda sellele, et meid on vaja lastele sellisena, nagu me oleme, ja heal juhul natuke paremana. Meelde tuleb noormees vanglast, kelle isa oli kaheksa-aastaselt maha jätnud ja kes oli sattunud tänavapoiste hulka. Kuid temalegi oli isa – missugune tahes – väga oluline.
Rasked muutused
Valikud ei pruugi alati olla nii radikaalsed kui eelmainitud, kuid tervemana elamiseks või tekkinud terviseprobleemi lahendamiseks oleks vaja muutust.
Kauem elus olemiseks – enda, laste, lähedaste jaoks – on vaja tihtipeale käitumist õige veidi muuta. Abi võib olla ravimitest, kuid püsivama ja pikemaajalise efekti saamiseks tuleks kombineerida tervisekäitumise ja elustiili muutmist, vajadusel koos ravimitega. Veelgi parem, kui elustiili ja tervisekäitumise muutmisega koos säilitaks või leiaks inimene ka vaimsemaid rõõmu ja küpsemise allikaid. Motivatsioon on eriti oluline loobumaks kas või alkoholi liigtarbimisest ja suitsetamisest, rääkimata narkootikumide tarbimisest.
Meditsiinis tunneme näiteks metaboolset (ainevahetuslikku) sündroomi. Kehakaalu tõus, vähene liikumine ja istuv eluviis võib põhjustada vere rasvaainevahetuse muutusi, vererõhu tõusu, kaudselt ka meessuguhormooni testosterooni taseme langust, erektsioonihäireid, isegi probleeme laste saamisega. Selle vastu aitaksid lihtsad muutused, nagu toitumise reguleerimine ja füüsilise koormuse suurendamine. Inimesed muutuvad samm-sammult ning ka väike muutus võib olla oluline ja määrata tulevast elukvaliteeti.
Kuidas muutuda
Olen püüdnud oma inimesekäsitluses lähtuda elukaarest – tervikust sünnist surmani. Sellest, et harmoonilise elu eeltingimus on eri eluperioodide läbimine ja nendest õppimine. Aja jooksul olen saanud kinnitust, et nii on mõelnud teisedki.
Kõige paremaid näpunäiteid annab ehk Eriksoni arenguteooria, mis ütleb, et läbi elu harmooniliselt arenemiseks võiksime kõiki eaperioode läbides omandada perioodile vastava küpsuse. Sama võiks osalt laiendada tervisele, tervisekäitumisele.
Lääne mõttesüsteemis toonitame me traumade mõju elule. Ida mõttesüsteemis olen kokku puutunud suhtumisega, kus eri eluperioodide probleeme, traumasid võetakse õppetundidena, millest saab edasi areneda, ning nende õppetundide sageli tahtmatuid andjaid omalaadsete õpetajatena. Nii et ka siin võiks läheneda mitmeti. Iga üksikisiku elukäik on mõneski mõttes unikaalne.
Suurem depressiivsus
Eestis korraldatud meeste tervise uuringute (J. Uljas, M.Punab jt) puhul torkab silma, et eristume Lääne-Euroopa võrdlusriikidest suurema depressiivsusega. Lahendus ei saa olla vaid antidepressantides ja psühhoteraapias. Lisaks võiks olla ümbritseva ja iseenda vastu hoolivam ja vähem kuri, otsida igaks päevaks elurõõmu allikat. Seda leiab nii väikestest kui ka suurtest tegevustest, mõtlusest, harrastustest, füüsisest, loodusest, lähedastest… Kõike seda on võimalik õppida hoolimata vanusest.
Tundub, et vahel matame end varakult maha – no kuidas sobiks 80-aastaselt spordisaali minna või näiteks seksuaalelu elada? (Mõtlen siin ennekõike seksuaalelu laiemas mõttes, mis ei hõlma ainult seksi, vaid eriti muid komponente: põhivajadust inimliku kiindumuse, puudutuste ja läheduse järele jne.) Eelmainitud trend tundub küll olevat hakanud muutuma, kuid siiski kohtab seda veel haruldaselt palju.
Inimese eluiga mõjutab sotsiaalne keskkond, tervisekäitumine, pärilikkus ning siis alles arstiabi. Kaks viimast mõjuvad seejuures tõenäoliselt vähem kui kaks esimest. Viimasena nimetatul on mingil ajahetkel küll kriitiline tähtsus, kuid enim on teha inimesel endal oma tervisekäitumisega: jälgida, mida sööd ja et liiguksid piisavalt ning et ka lähisuhted oleksid korras, vaim avatud ja virge. Pärilikkus annab eeldused, mida on lihtne maha mängida, enda pärilikku tausta ja loomust teades on kindlasti võimalik paljutki paremuse suunas korrigeerida.
Piltlikult öeldes: selleks et mees elaks kõrge eani tervelt, on meil läbida pikk tee. Selles on oluline koht hoolitsejate ja imiku vahelisel usaldusel, nii ema kui ka isa hoolel, imetamisel ja lähedusel, baasturvalisuse andmisel, väikelapseea mängudel ja avastustel, ümbritsevas elus toimuva tundmaõppimisel, ümbritsevate inimeste ja iseenda suhestamisel, suhtlema õppimisel, kooliõpingutel, enda võimete tundmaõppimisel ja oma oskustele, arengule ümbritsevatelt tunnustuse saamisel, puberteediea arengul ja selles millegi avastamisel, minatunde arengul, iseseisvuse kujunemisel, otsingutel, mis ei tähenda enda hävitamist ja puberteeti kinni jäämist. Edasi tuleb noorukiea täiskasvanuks olemise püüd, koolide lõpetamine, õppimine ja õpetajate otsimine, suhtlusvõrgustiku areng, armumised ja armastused, pere, püsisuhete loomine, kooselu ja laste saamine, laste kasvamine, enda kasvamine koos lastega, töö tegemine ja ümberringi vaatamine, märgid keskea saabumisest, lähedaste, vanemate kadumine, selle üle elamine, sellest mõtlemine ja niimoodi küpsemine. Teinekord ka lahutused ja leidmised, ühine püsiv kooselu ja tundmaõppimine kogu elu jooksul… Elutarkuse saavutamine, siinsest maailmast lahkumine, mis ideaalis võiks toimuda küpses vanuses, küpsena selleks valmis olles.
Vastamata küsimused
Ei ole selgeid vastuseid, miks ikkagi osa inimesi lahkub liiga vara. Pikema elu eelduste teadmine annaks ju motivatsiooni kriiside ületamiseks, paindlikkuse eri olukordadeks, avatuse arenguks.
Uku Masingul on mõiste elusamus. Eilsest enam ärkvel olemine võiks olla üks meie elu olulisemaid eesmärke – see, et aeg annab meile harukordse võimaluse areneda millekski enamaks kui selleks, kes me lihtsalt oleme.
Mõtlen Vaino Vahingule, kes pürgis metafüüsilise poole, käis läbi teaduse teed ja nägi selles meta- (kõrgemat), para- (kõrval-) ja tõenduspõhist teadust, mis kõik on olulised. Tänapäeval hindame läänemaailmas enam tõenduspõhist teadust. Midagi saab siis olemas olla, kui see on paberil tõestatud, olgugi et mõne aasta pärast võib välja tulla, et samadele ilmingutele on teisigi seletusi ja lahendusi kui need, mis tunduvad mingil hetkel lõplikud. Samal ajal on kuskil meie teadvusest, teadmistest kõrval või kõrgemal, kuskil teadvustamatuses (alateadvuses) olemas midagi reaalselt või teistmoodi reaalselt toimivat. Meil lihtsalt puuduvad selle kirjeldamiseks esialgu sõnad ja oskused.
Mõtlen suure respektiga Sinule, vara lahkunud Mart Kull. Hea meelega oleksin tahtnud jätkata Sinuga diskussiooni, kas viletsat ninahingamist saab pidada ainukeseks eestlaste seksuaalelu häirete põhjuseks – nagu vahel tavatsesime vaielda. Kaldun arvama, et põhjuseid on erinevaid, millest paljusid ei ole minul au teada, kuid oma koht on tõe-näoliselt ka ninal. Kahjuks ei saa enam Sinuga seda kirglikult arutada ega jõuda ninast kõrvani ja ehk veel mujalegi.
Head und, armsad kolleegid ja armas vaimne sõber! – nagu tavatsevad öelda õigeusklikud ja katoliiklased. Häid reinkarnatsioone ja head üleminekut bardoseisundis! – nagu ütleksid ilmselt budistid ja hindud. Mida aga ütleme meie? Olgu muld teile kerge, head teed Eesti hiitesse! Või midagi muud?
Igal juhul elasid nad elusamuse vaimus. Hea, kui elaksime nii kõik ning suudaksime aidata üksteise arengule kaasa. Ühtlasi arvan, et meie elukeskkond oleks terviklikum, kui eri generatsioonid oleksid tasakaalukamalt esindatud ja täiseas meeste kadu oleks oluliselt väiksem. Selleks saab panuse teha igaüks.
