Mõistus võtab võõra keha appi
Olgu kohe alguses öeldud, et nii totaka pealkirjaga raamatut nagu „Abistav õiglus“ ei taipaks vabatahtlikult küll riiulist valida. Ja ega Ann Leckie teose kaante vahel toimuv palju parem ole – „abistavaid” on sealgi kõik kohad täis. „Abistavad” on nimelt endised inimesed, kelle tegutsemist kontrollivad tehisintellektid. Nad on näiteks inimestest palju paremad sõdurid ja aina laienevas kosmoseimpeeriumis on uute vallutuste tulemusena materjali lõputult. Ja palju sõdureid kulub ka ära.
Üks selline „abistav” on ka peategelane, kelle tehisintellekt oli kunagi tegelikult kosmoselaev. Ja laevadel võib eesmärkide täitmiseks olla abistavaid päris palju. Samamoodi on oma mõistuse paljude kehade vahel ära jaganud impeeriumi šeff. Kuri pealik tegi kosmoselaevale liiga ja nüüd keerlebki tervelt 300 lehekülge selle ümber, et mis juhtus, mis selleni viis ja mismoodi kätte maksta. Eks sa katsu kätte maksta sellele, keda on palju. Seetõttu on raamatus palju ajas edasi-tagasi hüppamist, mis lugemise sujuvusele väga kaasa ei aita.