Mõned killud kevadisest loomaaiast
Kevadine loomaaed, kolmapäeva keskpäev. Alustuseks natuke tibutab, pärastpoole tuleb päike välja. Mati Kaalul on nahkkaabu peas. Minul igaks juhuks sulejope seljas.
Mis te arvate, kui kaua võtab aega, et mõõdukal sammul loomaaiale ring peale teha? Umbes-täpselt kaks tundi. Ja ega me eriti ei seisata. Ning kogu info, mis siin ja edaspidi loomadest ja loomaaiast kirjas, pärineb otse Mati Kaalult – mehelt, kes on Tallinna loomaaias olnud pea 40 aastat: esimesed seitse direktori abina, edasi juba direktorina.
Kas töö on selle ajaga palju muutunud? Ei olevat, probleemid olevat muutunud. Kui enne oli raha ja ei olnud midagi saada, siis nüüd on kõike saada ja ei ole raha. Nagu ikka.
Kui kümme aastat järjest sada miljonit aastas sisse panna, siis oleks Tallinna loomaaed niivõrd-kuivõrd valmis. Päris valmis ei saa kunagi.
Ma arvan oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel, et seda pole ju tegelikult palju, kokku miljard. Üks kuuekümnendik riigieelarvest.
Kaal räägib selle peale kolme karva printsiibist. Kui need kolm karva on peas, on neid ikka pagana vähe. Kui supi sees, siis pagana moodi palju.
Ega ametnikud Kaalu lemmikinimesed ei ole. Nad on orienteeritud protsessile, mitte tulemusele, poetab ta paar korda. Samas – kui ametnikud külas käisid, siis elevandipull oli härga täis ja lõi jalaga raudukse kronsteini lahti või midagi sellist. Sama löögiga lõi ta ka ametnike rahakotirauad lahti, sest linnaametnikud said aru, et meessoost “londiste” võib olla eluohtlik .
Tegelikult ongi. Maailmas saab aastas surma neli–viis elevanditalitajat.
Aga miks elevandipull niimoodi jalaga peksab? Kas tal on paha olla?
Ei. Ta on lihtsalt sellises eas, et näidata, kui mees ta on. Kas see üllatab kedagi? Elevandid, rullnokad, ühed Issanda loomakesed kõik.
Kotkapuuride ees on lindid, sinna ei saa. See on kevade märk. Kotkad istuvad pesal ja hauduvad. Esimene kevadekulutaja ongi loomaaias kotkas, kes jaanuari keskel hakkab pesa ehitama. Praegu on nii, et vasakul pool olevate puuride juurde saab võib-olla 1. juuni paiku, paremale poole jaanipäevast – et kotkastel oleks rahu ja nad poegi ei hülgaks. Sellel on ka inimeste maailmas puhtalt praktiline väärtus: lindude enda üles kasvatatud pojad on vahetuskaubana väärtuslikumad kui inimese poolt kasvatatud. Loomaaiad omavahel üksteisega rahas ei kauple, kauplevad ainult natuuras. Ning kuna loomaaedade üks eesmärke on liigisisene paljunemine, ongi väärtuslikum lindude hulgas kasvanud lind – tema ei vahi armunud pilguga talitaja poole.
Küll aga on loomaaia kõnniteed armuvilju täis. Üks põhilisi külastajategruppe on noored mammad lastega. Nemad on ka peamised aastapileti ostjad. Eks see mõistlik mõte ole: laps saab värskes õhus silma looja lasta, emmel on ka miskit vaadata. Niisiis, kõik noored emad – loomaaeda!
Ja veel – sel aastal on loomaaias eraldi suvise aja pilet. Alates 1. maist on üksikpilet 50 krooni asemel 95 krooni. Ja nii suvi läbi. Kel raha kallis, kiirustagu. Mina, tuleb tunnistada, tundsin ennast halvasti, kui loomaaia kassas pileti ostmise asemel pressikaarti näitasin. Loomaaed on õilis asutus ja kel vähegi rahaliselt võimalik, ostku kenasti pilet. Ka see sajakroonine pole ju väga hirmus kallis. Kuigi teistpidi – see on sama hind, mis Helsingis.
Niisiis, otsustatud – suvel proovin 100 krooni kuus loomaaeda investeerida.
Internetiga suured plaanid
Vaatame natuke arve. Tallinna loomaaias elab 7571 isendit 499 liigist. Kaalu sõnade järgi oleme suuremapoolsed keskmikud. Neist liigiliselt on ligi kolmandik kalu ja imetajaid, peamisi tõmbenumbreid on 21 protsenti. Isendiliselt seevastu on üle poole selgrootuid, mammaalia (ikka imetajad) alajaotusse kuulub 14 protsenti.
Ja veidi kantseliiti kah. Aastaaruande punkt 1.3 – aasta jooksul külastas loomaaeda kokku 336 704 inimest, neist ühekordse tasulise päevapiletiga 301 477 inimest, perioodipiletiga 7342 inimest ja alla kolmeaastasi lapsi oli 15 594.
Need arvud tähendavad vaikset, ent kindlat külastatavuse kasvu. Nõukogudeaegsete poolemiljoniliste rekorditeni on veel aega, aga 200 000-lisest august ollakse välja tuldud.
Veel internetti kiigates: loomaaed ostab söödavihtasid ning looma- ja hobuseliha. Tööd pakutakse vanem-veterinaararstile ja ulukihooldajale ninasarviku-elevandi gruppi (ma arvan, et need neli–viis surma saanut aastas olid ikka ise ka hooletud…)
Tegelikult on internetiga loomaaial suuremat sorti plaanid. Elektroonilist giidi (paned klapid pähe ja kuulad) on Kaalu hinnangul raske juurutada, sest meie inimene, paraku, on veel aldis klappidega üle aia lõikama panema. Küll aga pakub loomaaed end lahkesti e-loomaaia projektidele katsejäneseks (e-riik, nagu me oleme). Et katsetatagu tehnilisi lahendusi siin, pärast müüdagu väljatöötatud toode rikkamate riikide rikastele loomaaedadele maha. Miks mitte näiteks maailma vanimale, 253 aastat vanale Viini Schön-
brunni loomaaiale. Ja kõik on õnnelikud. Või miks mitte näiteks Norra alles rajatavatele loomaaedadele. Seal oli nimelt veel hiljuti vanast ajast säilinud kuninga ediktiga loomaaedade rajamine keelatud – metsaelukaid ei tohi inimeste hulgas pidada. Nüüd juba vähehaaval võib. Nendesamade inimeste hulgas, keda Kaal kõige rumalamateks elukateks nimetab, ent kes ometigi on kujunenud maakerea kõige arvukamaks imetajate liigiks. Järgmine on arvatavasti rändrott, keda suurlinnades on hinnanguliselt inimestega võrdsel hulgal, maal hajusamalt.
See jutt tuli siis, kui ma vangutasin pead nende juttude ja näidete peale, mis rääkisid liikidest, mis inimene on pea hävitanud.
Valge mees suudab kõike
No näiteks havai lagle – elegantne linnuke, kes tiigiserval jookseb. Või siis amuuri leopard. Looduses on vahest veel 50 looma, loomaaedades teist sama palju. Tallinnas on see elukas endale uhiuue elamise saanud. Tal on elamiseks kõige totram koht – Hiina, Põhja-Korea ja Venemaa piiril, ütleb Kaal. Kaitse siis liiki seal. Ka 21. sajandil.
Või siis ameerika piison ja eurooplane ehk pürg.
Kaal annab näitliku õppetunni. Ameeriklane, preerialoom, on laia ja võimsa rinnaga vägilane. Eurooplane, metsaelukas, lapik nagu lestakala. Kui valge mees läks Ameerikasse, oli seal 60 miljonit piisonit, 60 miljonit tonni biomassi, puhast liha, jooksis ringi. Mõni ime siis, et indiaanlastel polnud mõtteski karjakasvatamise peale tulla, käi aga piisonikarjal järel ja kõht magusat liha täis. Muide, teadlased on avastanud, et Missouri ja Mississippi saared asuvad piisoniluudel: loomakarja pea on läbi jää vajunud ja sinna on loomi seni otsa jooksnud, kuni auk on täis ja tekkinud elav sild. Hiljem on loomade kontidele jõesetted peale tulnud ja saar ongi valmis. Uskumatu!
Ent ometi sai valge mees ja tema püss pealt kolmesaja aastaga hakkama. Buffalo Bill oli rekordipoiss, teised riburada pidi järele. Föderaalvõimud pigistasid kätt ja tegid pai kah veel – kui muidu ei saanud kuidagi neist pagana punanahkadest lahti, siis kui toidulaud tühjaks tõmmata, kärvab pärismaalane iseenesest. Vaat nii, kallid sõbrad, sellised me oleme. Ei ole vist liialdus inimest kõige lollimaks elukaks hinnata? Piisonid olid senimaani rahulikult elanud, iidsetest aegadest saadik – nad on mammuti ja karvase ninasarviku kaasaegsed. Muutumata kujul. Uskumatu!
Linnutiigid loomaaia tagaservas, Õismäe pool, on kajakakisa ja hernehirmutisi täis. Karm kajakanuhtlus on selle nimi. Liimi tänaval ajasid kinnisvaraarendajad mingid veeaugud täis, samal ajal olid loomaaia linnud linnugripi vastu vaktsineerimise või millegi sellise pärast ühte serva kokku kogutud, paarikümnepeane kajakakoloonia hõivas vaba ala, ja nii ta läks. Nüüd ei saa ega saa neist lahti. Kõik käsipuud on täis roojatud ja külastajad kaebavad.
Muuseas, nende kuue linnutiigi veepeegli pindala on 2,7 hektarit. See on täpselt sama palju, kui oli vana loomaaia pindala. Kui 1983. aastal loomaaed Lasnamäe veerult ära kolis, oli plaanis 10–15 aasta jooksul uus valmis ehitada. Siis aga keelati terves N Liidus kultuuriasutuste ehitamine ära, sest olümpiamängude “laks” oli nii valus, räägib Kaal. Lääneriigid boikoteerisid mänge ja Nõukogude rubladega toodi kohale Aafrika sportlased.
Nii ongi siiamaani karud ja tiigrid (ja kes kõik veel) neissamades, Vene sõjaväe ladudest kohandatud puurides. Eelmisel aastal saatsid nii mõnedki lääne külastajad nii mõnelegi lääne organisatsioonile kaebekirju: kas jääkaru ikka peab sellistes tingimustes elama!? Kuidas see oligi: üks kümnendik riigieelarvest kümne aasta jooksul, s.t üks sajandik praegusest riigieelarvest aastas? On seda väga palju palutud?
Ahjaa, Mati Kaal räägib ühe kavaluse. Loomaaia arendamisel on teadlikult asjad territooriumile laiali paigutatud. Siis ei teki kinnisvaraarendajatel võimalust poliitikutele kõrva sosistama hakata ja poliitikutel ei teki kiusatust sosinaid kuulda võtta ning loomaaia territooriumist “täkke” ära lõigata. Niimoodi peab me riigis mõtlema.
Esialgu paistab siiski, et loomaaiale jääb 87 hektarit kätte. Sellest 21 hektarit, Veskimetsa-poolne mets, on loomaaia kopsud. Jääb selliseks, nagu on. See pole mitte tavaline mets: botaanikute sõnul on see põhjapoolseim loodusliku tekkega tammepuistu.
