Mongoolia 800 — müüt ja reaalsus

Terve tänavuse aasta peetakse Aasia südames suure Mongoolia riigi 800. sünnipäeva. Nende võimsate pidustuste käigus on ajalugu ja tänapäev, sˇamanistlikud müüdid ja postkommunistlik reaalsus segunenud. Mis see Mongoolia siis tegelikult oli ja on, selgitab Tiit Pruuli.

Kas maailma kõige suurem impeerium või maailma kõige sõltumatum riik (millest midagi ei sõltu)? Kas rohkem Hiina või rohkem Venemaa satelliit? Kas tohutu tühjus (enam kui 1,5 miljonit km2) või asub just siin muinasjutumaa Sˇambhala?

Ühes ei kahtle keegi – aastaks 1206 oli “kõigi rahvaste valitseja” Tsˇingis-khaan liitnud mongoli hõimud ühtse valitsemise alla. Sellest algas eneseteadvuse ajalugu.

Oli ilmselt aasta 1240, kui Tšingis-khaani poeg Ugedei lasi kirja panna “Mongolite salaajaloo”. Nii nagu vanast testamendist juutide kohta, saame siit, nüüdseks enam kui 20 keelde tõlgitud teosest üksikasjalikult teada, kes iidses Mongoolias kellest põlvnes, kuidas suur pealik ja tema perekond rahvast läbi katsumuste juhatasid ning kuidas sündis valitud rahvas, kellest pidi saama maailma valitseja.

Turism

Mongoolia on väga mõnus loodus- ja seiklusturismi maa. See on maa neile, kes ei hooli hästikorraldatud bussiekskursioonidest ja mugavatest hotellidest. See on maa neile, kellel on aega, kes peavad lugu puutumata loodusest, oskavad hinnata nomaadide ränka elu, kelle kõht kannatab hobusepiimast tehtud alkoholi ja rasvast lambaliha. Lõunas on Kobi kõrb oma liivadüünide ja viimaste metsikute kaamelitega. Läänepiiril on Altai mäed, mida kutsutakse ka Mongoolia Tiibetiks. Mongoolia põhjaosa ilusaim paik on kindlasti Hövsgöli järv. Hövsgöl on väga sarnane Baikaliga, ainult väiksem (2760 km2), natuke ilusam ja ökoloogiliselt palju puhtam. Mongoolias on kümneid tuhandeid mägesid ja orge, kuhu püstitada telk, arvutult jõgesid ja järvi, kust püüda kala, ning äärmuseni külalislahke rahvas, kes vaatamata vaesusele pakub sulle oma jurtas ulualust.

Mugavaimaks liikumisvahendiks on mikrobuss, mis suudab raskusteta läbida ka kõige hullema maastiku.

Naadam

Ajaloolise aastapäeva tähistamine kulmineerus tänavu juulis naadam’i pidustuste aegu. Suurt rahvapidu naadam’it (naadam tähendabki “pidu”) peeti juba Tsˇingis-khaani päevil, festivali juured ulatuvad ilmselt hunnide aegadesse. Igal suvel kogunevad mongolid linnadesse ja küladesse, et sportida ja lõbutseda. Naadam’i põhiprogrammi kuuluvad kolm armastatuimat spordiala: maadlus, vibulaskmine ja ratsutamine.

Ratsutamine on mongolite vaieldamatu lemmiksport. Ilma hobuseta ei kujuta Mongoolia elu väljaspool pealinna ettegi. Viimase põllumajandusinventuuri andmeil on Mongoolia 2,8 miljonil elanikul umbes kaks miljonit hobust (lisaks 13 miljonit kitse ja 12 miljonit lammast). Naadam’i ajal ratsutatakse võidu mitmel eri distantsil, mille pikkus sõltub hobuse vanusest – kaheaastased hobused läbivad 12 km ja kuueaastased 30 km. Ratsanikud on enamasti 6–8-aastased poisid, mõnikord ka tüdrukud. Et hobusel veelgi kergem oleks, läbivad mitmed ratsanikud distantsi ilma saabaste ja sadulata.

Ka maadlusvõistluste vastu on sama suur huvi. Selleaastasel naadam’il Ulaanbaataris astus esimeses maadlusringis staadionimurule 1024 meest. Võitjast saab rahvuskangelane. Mitmed mongolid võistlevad koos Barutoga edukalt Jaapani sumomattidel.

Tänavuse naadam’i tipphetk oli aga rahvapidu (orkestris 800 muusikut, äsja amnesteeriti 800 vangi), mille kulminatsioonis ratsutas areenile valgel hobusel Tšingis-khaan. “Tšingis-khaan tuleb tagasi!” skandeerisid kümned tuhanded pealtvaatajad.

Budism

Mongooliat ei saa lõpuni mõista, mõistmata natukenegi budismi, selle legende ja filosoofiat. Mongoolia on aastasadu olnud väga religioosne maa. Tšingis-khaani aegne usuline mitmekesisus asendus 16. sajandiks Tiibeti budismiga (lamaismiga) ning XIV dalai-laama on siin praegu austatuim ja armastatuim usujuht, kelle pilt on pea igas kodus aukohal. Kommunistide võimuletulekuga hakati Mongooliaski usklikke vaenama ning 1930. aastail hävitati peaaegu kõik kloostrid, kümned tuhanded mungad tapeti. Alates 1990. aastaist on rahvas taas traditsioonilistele usuradadele pöördunud. 80% elanikest peab end budistideks, taastatud on üle 150 templi ja kloostri. Tihedad usukontaktid on nii Tiibeti kui ka Jaapaniga, vähemal määral ka lamaistliku Burjaatiaga. Samas on viimastel aastatel noorte hulgas kiiresti populaarsust kogunud mitmed kristlikud sektid, eelkõige mormoonid.

Nii nagu Tiibeti budismis on palju mõjutusi paganlikust bönist, on Mongoolia budismgi tihedalt seotud šamanistlike traditsioonidega. Šamaani juurde minnakse siis, kui inimene või loom on haigeks jäänud, kui on vaja sooritada koolieksam või seisab ees mõni muu raske katsumus.

Mongoolia ja Eesti

Turistidele mõeldes anti tänavu Mongoolias välja kümmekond ingliskeelset teost riigi ajaloo ja kultuuri kohta. Teiste seas üllitati ka poolaka Ferdinand Ossendowski raamat “Beasts, Men and Gods”, mis on kolmes trükis ilmunud eestigi keeles ja mille põhisisuks on Eestimaalt pärit “hullu paruni” Robert-Roman Ungern-Sternbergi tegevus Mongoolias 1920. aastate algul. Ungern-Sternbergi teab Mongoolias iga vähegi haritud inimene, suhtumine temasse on aga üsna ambivalentne.

Ungern-Sternberg oli tsaariarmee ohvitser, ataman Semjonovi alluv ja võitles Venemaa kodusõjas valgete poolel Baikali taga. 1920. aastal läks parun oma “Aasia esimese ratsaarmeega” Mongooliasse, vabastas Mongoolia teokraatliku valitseja bogdogeegeni hiinlaste käest ning lõi Hiina vabariiklased kogu Välis-Mongooliast välja (Sise-Mongoolia kuulub siiani Hiina Rahvavabariigile). Tema plaan oli suurejooneline – peatada mongolite abiga õhtumaade moraalne allakäik. Selleks oleks tulnud vallutada Hiina, kommunistlik Venemaa ja kogu Euroopa ning kehtestada kõikjal budistlik vagadus. Paraku ei jätkunud romantilisel ja samas julmal parunil selleks ülesandeks jõudu. Juba 1921. aastal sundisid punamongolid eesotsas Sükhbaatariga ta põgenema. Ungern-Sternberg tabati ning hukati Novosibirskis.

Teise kaudse seose Eestiga avastasime Mongoolias veel. Sajaanide lõunanõlvadel elab umbes 250 dukhat ehk tsaatan’it. Tsaatan tähendab khalka-mongoli keeles põhjapõdrakasvatajat. Üsna kindlalt on tegu kunagiste samojeedidega, kes paarisaja aasta eest võtsid omaks turgi keele. Aga põhjapõtru kasvatavad nad siiani, elades püstkodades oma rändavat eluviisi ja tuues loodusvaimudele ohvriande. Dukhadeni jõudmiseks tuli ette võtta paarinädalane ratsamatk, läbida mitmeid kiirevoolulisi jõgesid, sumbata soodes, taluda päevast parmuderikast palavust ning jäist öökülma.

Ja umbes 2000 meetri kõrguselt, juulikuise lume piirilt, me nad leidsimegi. Vaatasime, kuidas lüpstakse põhjapõtra, küpsetatakse leiba, peetakse sˇamanistlikke riitusi ja püütakse hakkama saada tsivilisatsiooni pealetungiga.

Lõpuks veel üks väga otsene Eesti märk Mongooliast – Tsagan-nuuri asula (tõepoolest in the middle of nowhere) kauplusest leidsime Dünamo suusavabriku pruugitud lumelauad Tallinn, hind 10 000 tugrikut ehk umbes 100 krooni.