Montaigne ehk kuidas tunda “teist”


Montaigne ehk kuidas tunda “teist”
Repro

Jüri Talvet

TÜ maailmakirjanduse professor

arvustus Prantsuse ja Euroopa renessansi suur mõtleja Michel de Montaigne võiks eesti lugejaid, kes me tema ”Esseed” tänu Kristiina Rossi ülehindamatult väärt vahendus-tööle esmakordselt suuremas ulatuses kätte võtame, üllatada nii isiklikkuse kui ka intiimse pihtimuslikkusega, millest kuulsa esseisti nõrkused, vead ja puudused sugugi kõrvale pole jäänud. Kas ühel korralikul filosoofil sobib nii avameelseks minna, et pikalt-laialt pajatada, nagu nüüdset tõlkevalikut lõpetavas mahukas essees “Kogemusest”, oma kõhuhädadest ja nende leevendamise viisidest?

Tunnistan omagi puudusi. Olen enam kui veerandsada aastat tudengeile Euroopa renessansi kohta tarkusi jaganud, ent praegu aiman neid olnuvat peamiselt raamatutarkused, see siit-sealt kokkuloetu, mille kohta Montaigne oma esseedes mitmel pool hoopiski põlgust ilmutab.

Muidugi teadsin ma varakult Montaigne’i epikuurlusest, skepsisest ja eneseanalüütilisusest, osutasin tema mõtteviisi paindlikkusele, hoiakute liberaalsusele näiteks haridusküsimustes jm. Olin mõistagi lugenud Aleksander Aspeli sõjaeelset tõlkeraamatut ”Valik” prantsuse esseid ning sealtsamast neid kaht Montaigne’i esseed, “Ebavõrdsusest, mis on meie vahel” ja “Üksindusest”, mis hiljem trükiti taas ”Renessansi” kirjanduse antoloogias. (Siinkohal väike täpsustus Rossi saatesõnasse: “Üksindusest” on lisaks ilmunud ”Maailmakirjanduse lugemikus” keskkoolile (Koolibri, 1993) – selle kaudu on küllap uuemagi aja eesti koolijüts Montaigne’ist võinud esmast aimu saada.)

Olin lugenud teistes keeltes üht-teist veel, kuid ilmselt mitte nii palju või sügavalt, et Montaigne päris omaks saanuks. Ehk oligi asi just tolles esmases lugemisvalikus, mis mõistmiseks õiget rada kohe ei osutanud? Tagantjärgi oma märkmeid vaadates näen, et alles essee “Harjutamisest” juurde – mida lugesin tunduvalt hiljem – olen märkinud: “Rohkesti tähelepanekuid enda elust-olust.”

Ross kirjutab eessõnas, et toetus esseesid valides Ameerika ülikoolides 1990-ndatel enimkäsitletud esseedele ja ka suuremates keeltes ilmunud valikute kogemusele. See on kiiduväärt. Küsitavus tõuseb aga eriti Montaigne’i puhul ometi.

Montaigne’i filosofeerib oma isikliku hinge ja keha kaudu, ta peab puudulikuks mõtlemist pelgalt teistelt laenatud mõtete abil. Ta rõhutab “teise” lõputut ulatust, lõpmatut erinevust individuaalsete teadvustüüpide ja tunnetusaparaatide vahel. Ülekantult: miks peaks Eestile kui ajaloolisele indiviidile sobima see teadvus- või valikutüüp, mis lähtub suurtelt, ajaloolist võimukeskust kehastanud rahvastelt?

Oletan, et tegin suurima “hüppe” Montaigne’i mõistmiseks alles neli-viis aastat tagasi, kui lugesin tema kaht Ameerika-teemalist esseed: “Vankritest” ja “Kannibalidest”. Kumbagi neist ei leidu käesolevas tõlkevalikus. Huvitav, kuidas käsitletaks neid 1990-ndate Ameerikas? Nende peateema on vägivald, mida Euroopa meessugu Ameerika kallal on tarvitanud. Montaigne’i eluajal oli see vägistustoiming täies hoos, vahetu igapäevane tõelus, mitte kauge ja paratamatu ajalugu, nagu tänastele inimestele tagasivaates võiks tunduda.

Ma ei mõtle muidugi seda Ameerikat, mis nüüd ise vägivalla ohvriks on langenud, vaid indiaanlaste Ameerikat. Montaigne oli oma kaasajas üks väheseid, kes sai sügavalt aru koletislikust eksitusest, juurteni väärast alusest, millele hakati ehitama hilisemaid Ameerika mandri ühiskondi. Ta mõistab otseselt hukka Euroopa tsivilisatsiooni vägivaldse pealesundimise “teisele” tsivilisatsioonile – tollase “tsivilisatsioonide kokkupõrke”, mille autorit kindlaks teha on märksa lihtsam kui tänapäeval tuvastada, kes ikka seisis USA-le korraldatud terrorirünnaku taga.

Loe veel

Neid esseid lugedes olin liigutatud ja vapustatud sellest, et tol “õilsal” renessansiajal, kus Euroopa “suurte” ainus siht näis olevat maailmavallutus ja oma tulevaste aegade kapitali kokkukrahmamine ükskõik mis genotsiidi hinnaga, leidus siiski üksikuid suurvaime, kes ei jaganud valitsevat filosoofiat Euroopa (germaani) tüüpi mõistuse ja kultuuri üleolekust muudest, teiste rahvaste mõistusest. Selle “filosoofia” jätkajaid ei tule tänapäevalgi tikutulega otsida. Itaalia peaminister teatab avalikult, et Lääs on parem islamimaadest, USA ja briti kõrged ametimehed kinnitavad ühest suust, et demokraatia on ühesugune igal pool, halvasti varjatud vihjega, et see, mis Lääne tüüpi demokraatia alla ei mahu, on barbaarsus.

Aga mis siis, kui mõnele demokraatlikule ühiskonnale ei ole näiteks vastuvõetav vägivallakultuur, mida uusimate aegade USA massiliselt on tootnud, maailma paisanud ja mis nüüd bumerangina teda ennast on tabanud?

Montaigne ongi suur teisitimõtleja Euroopa moodsa tsivilisatsiooni lätetel. Üks esimesi, kes kutsub meid üles mõistma ja tundma “teist”, kes soovitab eruditsiooniga täidetud peade ja “universaalse mõistuse” spekulatsioonide asemel tarkust, mis algab iseenda läbikompamisest ja “teise” tundmisest. Esimesi, kes jõuab äratundmisele, et mitte endassekapseldumise, vaid “maailmaga suheldes omandab inimmõistus omapärase selguse”.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare