Moodsad kuuekümnendad?
Kuigi kunstiajalugu ei saa kümnendite kaupa kirjutada ega näitusi kokku panna, tehakse seda ikka ja jälle. Samas on selge, et mingid dominandid jäävad igale kümnendile külge. On ka metafoorselt ristitud kümnendeid, näiteks “kuldsed kuue-kümnendad”, “sitased seitsme-kümnendad”, “ülbed üheksakümnendad”.
Kõike seda peegeldab ka arhitektuurimuuseumi näitus Eesti moodsast arhitektuurist. Kiitma peab Karin Hallas-Murula ja Karen Jagodini kataloogitekste. Hallas-Murula markeerib kohe alguses kümnendi selliste murranguliste sündmustega nagu Gagarini lend kosmosesse, ameeriklaste oma Kuule, Kuuba kriis, Praha kevad, lisaks teaduslik-tehniline revolutsioon, popkultuuri teke ja muutused inimeste olmes: tulid televiisorid, külmkapid ja moodne mööbel.
Olmelisest aspektist võib midagi nii revolutsioonilist leida ka 1990-ndatest – kes teadis enne midagi arvutitest, internetist, mobiiltelefonidest või digitehnikast?
Samal ajal, mis puudutab esteetikat, siis kuuekümnendad muutsid tundmatuseni meie visuaalset keskkonda – erinevalt postmodernismist, mis on pigem olnu ümbermiksija.
Pärast stalinistlikku arhitektuuri lülitus ka Eesti hilisesse modernismi. Pseudoklassitsistliku arhitektuuri asemele tuli hilismodernism – Late Modern, nagu seda on nimetanud inglise kunstiteadlane Edward Lucie-Smith. Kõike seda toetas ka ametlik Nõukogude ideoloogia. 1961. aastal toimunud NLKP XXII kongressil vastu võetud programmis seati eesmärgiks suurendada tööstusmahtu 22-kordseks ja lahendada elamuehituse probleem. Hallas-Murula märgib, et kuna uue arhitektuuri suhtes selgeid instruktsioone ei antud, siis võeti eeskujuks see, mida tehti läänes. Mustamäest algas 1962. aastal korrusmajade ehitamine, ökonoomsuse, kuid ka moodsuse pärast võeti kasutusele betoon.
Mart Kalm oma ulatuslikus monograafias “Eesti 20. sajandi arhitektuur” tõstab eriliselt esile ühe suurehitise: “1960. aasta laulupeoks valminud Tallinna laululava kujunes oma ajastut sümboliseerivaks ja modernismi lõplikku läbimurret tähistavaks suurteoseks, mille puhtarhitektuuriline väärtus pole tuhmunud tänapäevani.” Sama võib öelda ka teiste, nüüdseks kuuekümnendate ikoonideks muutunud rajatiste kohta: lillepaviljon, kohvik Pegasus, Kirjanike Maja musta laega saal, hotell Tallinn, Kalevi spordihall ja siseujula, Kevade restoran või ka näiteks autobussipaviljon Kloogal – kõik need on koos eskiisidega näitusel esindatud.
Sisearhitektide Väino Tamme ja Vello Asi väljapanekust saab aimu, milline oli nende hoonete sisekujundus ja mööbel. Kahjuks on nii, et viimastest pole suurt midagi järele jäänud. Eesti välis- ja sisearhitektide suureks eeskujuks oli tol ajal kogu maailma mõjutanud Soome. Kuna mingeid piiranguid polnud, siis sageli kopeeriti soomlaste arhitektuuri ja disaini lausa üks ühele N Liidus oli Eesti omakorda kõige eesrindlikum ja siia tuldi snitti võtma. Nii levis näiteks punane konjakiklaasikujuline baaritool üle kogu liidu.
Modernisminostalgia
Kuuekümnendad olid tõepoolest moodsad, kuid nad tootsid ka maitsetut massiproduktsiooni alates nn mägedest kuni olmetehnikani. Rääkides moodsusest peame silmas ikkagi üksikuid tippnäiteid. Samas on huvitav, kuidas ajad muutuvad. 1960. aastatel visati kodudest välja vanaemade-aegne mööbel, osteti Standardi ja Estoplasti toodangut. Alles 1980. aastatel, mil ka meile jõudsid postmodernismi tuuled, hakati modernismi lõhkumistööd kahetsema.
Uus arhitektide põlvkond vastandas end jõuliselt Mart Pordi, Malle Meelaku ja Raine Karbi põlvkonnale. Nüüd näib, et on tekkinud tugev modernisminostalgia. Mille muuga selgitada arhitektuuri ning tarbekunsti- ja disainimuuseumide tagasivaatelisi näitusi. Huvitaval kombel on see nostalgia tabanud ka noorema põlve kunstiajaloolasi ja kuraatoreid, kellel ei saa olla kuuekümnendatest mingeid isiklikke mälestusi. Sedavõrd targad aga peaksime juba olema, et säilitada igast ajastust kõik väärtuslik – olgu need ehitised, interjöörid või disainitooted.
