Moodsad vampiirid on üle keskmise koledad
Igal juhul ei mäleta siinsete ridade autor end ühegi varasema vampiiriõudusloo ajal end nii ebamugavalt toolil nihelemas ning see saab õudusfilmi puhul olla ainult hea uudis.
Ja kuigi lõpuks käib film tasahiljukesi alla ning peab žanri kitsendustest johtuvalt liiga paljude klišeedega võitlema, hüvitab samanimelise koomiksromaani ainetel valminud filmi esimene kolmandik ülejäänud kahe kolmandiku hädad ja probleemid külluslikult.
Põhja-Ameerika väikelinna saabub iga-aastane, täpselt kuu aega kestev pimeduse periood. Barrow elanikud jätavad päikesega kolmekümneks päevaks hüvasti ning – arvasite õigesti – kohtuvad seejärel nähtusega, mille kõrval mõjub terve igavikuna näiv polaaröö jalutuskäiguna pargis.
Kummalised ja eriti võikad mõrvad asuvad sõbraliku pisilinna sümpaatseid kodanikke kollitama kohe, kui päike on oma viimase kiire horisondi taha peitnud. Ja enne kui saalis istuv õudusesõber jõuab karjatada “Dracula!”, näitab õõvatekitav seltskond moodsaid vampiire oma ohvrite verega määritud kihvasid.
Ent erinevalt kusagil Transilvaanias aega parajaks teinud krahvist, kes veetis päevad kirstus ning ööd elegantselt daamide kõrisid läbi järades, on Barrow elanikke “õnnistatud” palju tõsisemate külalistega. Esimesed kaadrid “30-päevase öö” vampiiridest on tõtt-öelda üsna ehmatavad. Eriti nende jaoks, kes on seni pidanud vampiire hurmavateks härrasmeesteks. Ei, need kollid siin on tunduvalt robustsema anatoomiaga kui Christopher Lee kehastatud žarmantne aadlik. Ja nende moondunud silmade ja kiilate peadega monstrumite agenda on oluliselt ilgem kui papa Dracula oma.
Tahtmata filmi süžeepöördeid täielikult reeta (mitte et neid ülearu palju oleks), tuleb siiski mainida, et kurjade külaliste hukatuslikud plaanid kohtavad mõningast vastupanu, mida osutab šerif Eben Olesoni (Josh Hartnett) juhitud ellujääjate seltskond.
Liiga vampiirne
Film on korraliku alguse ja muusikavideolikult hoogsa rütmiga. Tema hädad saavad alguse David Slade’i suutmatusest taltsutada kiusatust eputada uhkelt grimeeritud vampiiridega.
Juhtvampiir Marlow (keda mängib sugugi mitte tundmatu Danny Huston) osutub taskufilosoofist targutajaks, kes enne iga järjekordse ohvri tuiksoone läbihammustamist sisiseb midagi “elutarka”. Kogu selle kihvaliste seltskonna hirmuäratavus hääbub sedamööda, mida rohkem neil lubatakse ekraanil grimasse teha.
Ent kui neist pisiasjadest suureliselt mööda vaadata, on “30-päevane öö” tubli üle keskmise õudusfilm, mille käigus ka kõige karastunumal õudusfilmifriigil hakkab vähemalt korra kõhe.
Veel üks koomiksifilm
•• “30-päevase öö” idee autor Steve Niles tahtis loo Alaska polaaröös märatsevatest vampiiridest esmalt Hollywoodis maha müüa, ent stuudiod ei tundnud selle vastu huvi. Küll aga õnnestus teksti autoril Nilesil see koos Ben Templesmithi joonistatud piltidega müüa koomiksikirjastajale IDW Publishing ja nii ilmuski “30-päevane öö” esmalt 2002. aastal kolmeosalise koomiksivihikuna. Kuigi “30-päevase öö” tegevus toimub Alaskas Barrow-nimelises linnas, ei filmitud seal tegelikult ühtegi stseeni, enamik võeti üles hoopis Uus-Meremaal ning reaalse Barrow ja filmi-Barrow vahel pole mingit sarnasust. Isegi kandvaks ideeks olev polaaröö, mille varjus vampiirid loos rahulikult toimetada saavad, ei ole tegelikult pilkaselt pime, vaid päeval läheb mõneks tunniks siiski valgeks.
