Soosiv arvustus. Selle pealkirjas on sõnaselgelt öeldud: “Liiga hea Vanapa.” Päriselt tahan olla veel parem. Püüan jõuda sinnamaani, kus võiksin kuulutada: oleks ma nii hea kui ma olen!

Alapealkirjas nenditakse, et autor on “elutarga klassikalisuse kipsis”. Selle kipsiga olen ma tõesti päevi näinud, sest olen nõnda pude, et muidu ei seisa koos.

Lagunen ära ja muutun täiesti mõistetamatuks, pudruks, mida siga ka ei söö. Viimasel ajal kipub mul – nähtavasti vanadus kukil – kipsist puudus kätte. Kas lahke arvustaja ei teaks kohta, kust hankida vana hea klassikaline kipsikamakas.

Vaapo Vaher tõstab esile novellipõimiku “Vale sadama jutud”, kus kriitikut veedelnud ja löönud pahviks “kirjaniku vimkalik isikupära, lapidaarne vigurlikkus, mille taga kumavad ootamatud seosed, veidi lapergused karakterid, aja kummaline, dramaatiline paratamatus läbisegi elu naljaka paradoksusega, täiesti ainulaadne atmosfäär”.

Aastaid tagasi kirjutas Vaapo Vaher pealkirja all “Sõja tagahoovis” samast raamatust: “Suure sõja hingusest õhkub sesse vaid leigeid iile. Rinne ja massisurm, linnade kataklüsmiline hukk, blokaad ja nälg, koonduslaagrite hullus, vastupanuliikumine ja partisanisõda – sadamaellu neist suuremat ei imbu.” Ja edasi: “…mõttevälja tagahoovlik piiratus takistab autoril tegelaste hingesügavustesse süüvida” (Sirp ja Vasar, 23. märts 1979).

Möödus kakskümmend aastat ja Vaapo Vaher tegi raamatule “Vale sadama jutud” mööndusi.

Kiusatus loota, et see lugu võib korduda, kui kriitik aastal 2018 “Riiulid” või “Vanapagana tosina” uuesti üle loeb. Aga ma kahtlen.

Aeg on ka kõige edumeelsemast kuraatorist kihvtisem. Trööstin end sõber Endel Tennovi sõnadega, kes ütles oma apsude kohta: “Saja aasta pärast pole sel enam mingisugust tähtsust.”

Ning lõpuks küsin:

“Ühinege vene vennad

võtke rõõba kala.”

Kas see on luule?