Mooste mõisa festival kostitas hea muusika ja kelmikate visuaalidega

Mõisa Karneval päästis tšakrad valla ja keeras suvitus­kraanidest vee pahinal voolama.

Suvine Tallinn tundus igav – teeparandustööd, paigal seisev juulikuu päike ja päevituskreemimaitseline merevesi.

Kuna lõunamaise atmosfääriga baaris Hoov sai neljapäev juba hommikusse veeretatud, asusin reede päeval paaniliselt järjekordset nädalalõpu linnast-väljas-aktiviteeti otsima. Sõelale jäid lõpuks Schilling ja Mõisa Karneval Moostes. Pühapäeval pidin ehitustööl tagasi olema, seega võitis Mooste. Päiksekad ette, täiesti suvalised asjad kotti ja viimasel hetkel bussi peale nagu ikka. Remonditavas bussijaamas oleksin ikkagi peaaegu kogemata pileti Pärnumaale ostnud, kuid viimasel hetkel taipasin ümber keerata ja üle bussiparkla Värska bussile põrutada.

Südasuviste maanteelintide kulutamise ajal tahaks alati The Doorsi kuulata, kuid õnneks on mul pleieris vähemalt stoner’it. Miski pole võrreldav nende teekondade raugusega!

Kaugete rännakute muusa haaras mu hoobilt kaasa ja Tartusse jõudsin juba meeldivas festivali meeleolus. Hullumeelselt kihutava autojuhiga Moostesse jõudes oli möll täies hoos, enamikul võitlejatel oli juba majutuskohtki rajatud ja esimesed kärakaliitrid sees. Laskuvas hämaruses ei suutnudki kogu üritust hoomata, kuid mitmelt poolt kostis muusikatümakat ja rahvas voogas ringi. Kuigi Facebook näitas tulijate arvuks rohkemgi, neelasid Schilling ja Juu Jääb ilmselt osa publikust. Kokkuvõttes polnud vahet, sest ega jauramist seetõttu vähem ei olnud.