Moskva dokumentaalteatri looja: kunstivabadus on meil täielik!
Viis aastat tagasi Beslani pantvangidraamast jutustanud dokumenaalnäidendiga Eestis käinud Ugarov (54) pälvis aprilli keskel Venemaa suurimal teatrifestivalil „Kuldne mask” žürii eripreemia näidendi „Elu läks korda” lavastamise eest. Ugarov räägib intervjuus Eesti Päevalehele, mis teemad teda tänapäeva Venemaal huvitavad ja miks ta lavastab praegu Kremli jaoks poliitiliselt väga tundlikku teemat – kuidas lasti vanglas surra jurist Sergei Magnitski.
— Miks Moskvas, üldse Venemaal tehakse nii vähe sotsiaalset teatrit? Venemaal on ju teemasid küll ja küll.
— Selles ongi asi, et teemasid oleks väga palju, aga teatrit ei võeta Venemaal kui sotsiaalset institutsiooni. Publik ei võta selliselt. Ja mis kõige solvavam, ka teatriinimesed ise arvavad, et pole vaja selliseid teemasid teatris käsitleda, teater ei pea tegelema poliitikaga, sotsiaalsete probleemidega. Et need on kõik ajutised nähtused, peab tegelema kunstiga. Parem lavastame Tšehhovit, Shakespeare’i – et seal on kõik tänapäevased probleemid olemas. Tšehhov ja Shakespeare on muidugi toredad, aga lisaks neile on veel tegelik elu meie ümber, mida üldse ei kajastata. Tänapäeva inimest sa laval ei näe.
— Moskva üks tuntumaid nooremaid lavastajaid Kirill Serebrjannikov ütles hiljuti ühes intervjuus, et praegu Tšehhovit ja Turgenevit lavastada on konformism. Nonkonformism oleks lavastada meie kaasaja elust.
— Jah, ma olen temaga nõus. Kuigi olen nõus ka sellega, et Tšehhovit ja Turgenevit on vaja, aga on palju lavastajaid, kes lihtsalt teevad seda minust paremini. Sellepärast ma tegelengi ainult tänapäeva näidendite või dokumentaalsete tükkidega.
— Millised teemad teid eelkõige huvitavad praeguses Venemaa elus?
— Mind huvitab muidugi teema „Inimene ja riik”. Minu jaoks on see praegu peamine teema. Viimase aasta jooksul on Venemaal kujunenud väga huvitav ühiskondlik olukord, sest on märgata üsna suurt vastuhakku režiimile. See läks lõpuks lahti, ja avalikult. Seda tuleb toetada. Teine oluline teema, aga ka väga ohtlik teema, mida peaaegu keegi ei julge puudutada, on „Inimene ja religioon”, õigeusk. Seal on praegu väga palju probleeme. Ka meie ei ole sel teemal veel midagi teinud, aga me mõtleme selle üle. Seda on vaja.
— Miks ei julge keegi õigeusu teemal Venemaal midagi teha? Kas näitlejad ja lavastajad kardavad seda teemat?
— Jah, kardavad. Kuigi tegelikult mitte niivõrd ei karda, kui pigem me ei tea, kuidas seda teha. Tänapäeva vene inimene on justkui usu ja mitteusu piiril. Me teame, et ametlik vene õigeusu kirik ärritab inimesi väga.
— Miks nii?
— Sest see on väga bürokraatlik – üks suur kantselei. See on justkui veel üks valitsus, kus istuvad samuti tšinovnikud, kes põhimõtteliselt sülitavad usu peale. Seal on kohutav konformism. Tegelikult pole neil erilist kaastunnet õnnetute, alandatute vastu. Mai lõpus tuleb meil esietendus Magnitskist. Seal me puudutame sellist teemat, et kes peaks jagama halastust inimestele, kes istuvad vangis. Õigeusu kiriku seisukoht on praegu, et nemad ei sekku. Mitte keegi ei sekku.
— Väga huvitav, et teete dokumentaalnäidendit jurist Sergei Magnitskist, mis on Venemaal üsna tundlik poliitiline teema. (Magnitski oli USA investeerimisfirmat Venemaal esindanud jurist, kes eeluurimisvanglas ei saanud vaatamata raskele haigusele arstiabi, mille tõttu ta mullu novembris suri. Tema surm põhjustas lääne ja osas Venemaa ajakirjanduses tugevat vastukaja, sest arvatakse, et tal lasti meelega surra, kuna ta süüdistas Venemaa eriteenistustega seotud ametnikke riigilt 230 miljoni dollari väljapetmises .)
Millele te selles keskendute?
— Olen kogunud väga palju materjali, väga palju suhtlesin tema sugulastega, emaga. Ema andis mulle tema kirjad, päeviku. Ametnikud keeldusid Magnistki teemal suhtlemast. Kõik keeldusid: uurijad, prokurör, kohtunik. Nad keeldusid ilma igasuguse põhjenduseta. Ma saan neist isegi aru, sest mida on neil öelda? Magnitskit ennast lavastuses ei ole, ainult need „pahad”. Igaühel on monoloog, milles ta räägib, et tema pole milleski süüdi. Me nimetame lavastuses kõikide nende „pahade” päris nimed. Nad võivad, kui tahavad, tulla etendusele ja ennast vaadata. Ja kui tahavad, siis võivad anda meid kohtusse. Ring sulguks sel puhul.
— See ei ole teil ju esimene selline kõlav poliitiline tükk.
— Jah, mul oli „September.doc”, mis räägib Beslani pantvangidraamast (Teatr.doc mängis seda Tallinnas 2005. aasta sügisel – J. P.). See on ka dokumentaalne näidend, mis põhineb internetifoorumitel. Me võtsime tšetšeenide, inguššide, osseetide ja venelaste populaarsed internetifoorumid ning panime nende arvamused juhtunust vastakuti. See oli poliitiliselt väga ebakorrektne etendus, ütleksin isegi, et hirmus.
— Kas teil oli selle tükiga probleeme?
— Oli küll. Moskvas süüdistati meid, et võtsime tükiga venelastevastase positsiooni. Kuigi selles tükis pole üldse mingit „meie positsiooni”, seal on lihtsalt antud järjest sõna sellele, sellele, sellele ja sellele. Ja Prantsusmaa festivalil Nancys oli vastupidi – meid süüdistati, et vaat nüüd tuli Putini teater. Ja meie vastu tehti miitinguid. Seal on ju palju kõiksugu organisatsioone tšetšeenide kaitseks (kusjuures pikettidel ei näinud ma ühtegi tšetšeeni, kõik olid nende ühingute inimesed). Kusjuures nad polnud etendust veel näinudki, aga juba pikettisid. Põhimõttel, et kui oled Venemaalt, tuleb protestida.
— Miks te nüüd Magnitski teema võtsite?
— Sest see õudne lugu puudutas paljusid. Moskva kesklinnas (Magnitski istus Butõrka eeluurimisvanglas, mis asub kesklinna piiril – J. P.) tapetakse inimene. Moskva kesklinnas asub sisuliselt koonduslaager – kuidas on see võimalik? Kõik need arstid, kes vaatamata Hippokratese vandele ei andnud talle mingit abi – kõik see avaldas väga tugevat mõju. Siiamaani räägitakse sellest palju.
— Mis te arvate, kas Venemaal hakatakse sellise näidendi väljatulekut segama, sest tegemist on ju võimude jaoks ebamugava teemaga? Või vähemalt Moskvas ei ole see probleem?
— Aga kuidas nad saaksid segada?
— Tuleb näiteks tuletõrjeinspektor, kes leiab kindlasti põhjuse teatri sulgemiseks.
— Nojah, inspektsioon võib tõesti tulla. Maksuamet võib ka tulla. Kui nii, siis sellise meetodiga saab küll.
— See oleks kõige tõhusam viis teie lavastus nurjata.
— Kõige tõhusam! Aga me katsume kogu aeg oma asju nii ajada, et meil oleks kõik piinlikus korras. Teisest küljest on lavastusel juba selline toetus, et nad lihtsalt kardavad seda teha. Kõigile oleks ju kohe selge, miks seda tehakse, miks inspektorid tulevad.
— Venemaa president Dmitri Medvedev on palju rääkinud sellest, et vabadus on parem kui mittevabadus, aga Magnitski juhtumile polnud ju mingit erilist reaktsiooni. Jah, mõned vanglaametnikud lasti lahti, algatati uurimine, aga kedagi pole inimese surma eest vastutusele võetud ja ilmselt ei võeta ka. Miks siis nii, kui arvestada Medvedevi lubadusi?
— Selles asi ongi. Me oleme eri instantsidest küsinud uurimise käigu kohta, aga pole vastust saanud. Isegi ametlik inimõiguste komisjon, kes tegeleb vanglatega, saab selle uurimise kohta väga vähe infot. Kõik, kes minu arvates on konkreetselt süüdi Magnitski hukkumises, töötavad rahulikult edasi, kõik nad on edasi uurijad, prokurörid, arstid. Nad võivad niimoodi tappa ükskõik kelle...
— Kuidas suhtuvad teie noored näitlejad sellisesse teemasse?
— See on päris huvitav lugu. Kui korjasin esimest korda grupi näitlejaid kokku ja ütlesin, et teeme näidendi Sergei Magnitskist, siis küsisid nad kõik, kes see on. Nad ei teadnud temast midagi. Nad elavad oma teatrites ja on tööga täielikult hõivatud. Nad ei tea suurt midagi, mis toimub väljaspool. Aga kui nad süüvisid sellesse loosse, siis osale avaldas see väga tugevat mõju. Näitlejad kohtusid samuti Magnitski sugulastega, lugesid dokumente, tema päevikut.
— Kes on peategelane, kui Magnitskit ennast näidendis üldse polegi?
— Kohtunik. Tema on meil peamine „paha”. Minu arust on ta sooritanud väga selge kuriteo. Magnitski palus kohtult abi, et talle antaks sooja keedetud vett, mida tal oli vaja ravimitele peale juua. Magnitskile ei suudetud vanglas nimelt 24 tundi anda keedetud vett ravimite võtmiseks. Kohtunik vastas talle, et kohus ei ole kohustatud kindlustama kinnipeetut keedetud sooja veega. Meie lavastuses palub kohtunik ise teises ilmas keedetud vett, aga keegi ei anna talle seda.
Näidend lõpeb väga julma stseeniga, kus ta saab teekannu keeva veega. See näeb väga efektne välja. Vaat meie tahame talle niimoodi tasuda selle eest, mis ta tegi. Näidendi idee ongi selles, et kõik need, meie arvates süüdlased saavad karistuse teises ilmas. Kuna siinilmas ei ole see tõenäoline. Me kavatseme näitlejatega minna vaatama seda kohtunikku mõnele suvalisele kohtuistungile. Et vähemalt näha teda. Seda ei saa ta meile keelata, sest istungid on avalikud. Kohtuda ta meiega ju ei taha.
— Miks on Magnitski-näidendi nimi „1 tund ja 18 minutit”?
— Tal oli äge pankreatiit (kõhunäärmepõletik – J. P.). Ma olen aru saanud, et inimesel ei ole siis väga valus sel juhul, kui ta on vastsündinu asendis, kägaras. Valvurid nägid teda niimoodi lamamas, kutsusid nn tugevdusgrupi –, need on sellised tugevad mehed kumminuiadega –, kes sidusid ta spetsiaalsete nööridega sirgelt selili voodi külge. Sellises poosis pidas ta vastu ühe tunni ja 18 minutit, enne kui tema süda seisma jäi. Arste ei kutsutudki. See oli piinamine.
— Talle tehti meelega veelgi rohkem valu?
— Jah! Ettekäändel, et tal on psüühiline reaktsioon ja teda tuleb rahustada. Tegelikult oli tal väga valus... Etendus peaks kestma täpselt üks tund ja 18 minutit, et säilitada ka selles dokumentaalsus.
— Kuidas te oma teatrit rahastate?
— Ei kuidagi. (Naerab.) Meil on ebaregulaarsed grandid (toetusstipendiumid – J. P.). Venemaal on grantide süsteem väga segane ja algeline, sa ei tea kunagi ette, kas sulle antakse või mitte. Sellele ei saa loota. Peab ütlema, et kuigi tegemist on erateatriga, Vene kultuuriministeerium ikkagi aitab. Nad saavad aru, et tegemist on väärtusliku teatriga, ning pakuvad juba, et kas me ei tahaks saada riiklikuks teatriks. Meie loomulikult kohe keeldusime, sest see tähendab kontrolli jne. See pole meie tee. Aga ministeerium ikkagi aeg-ajalt annab meile grante. Need ei ole suured, aga jätkub vähemalt üüri maksmiseks.
— Kas nii ei või juhtuda, et kui te oma Magnitski-tüki välja toote, ütleb kultuuriministeerium, et tükk on valitsusvastane ja nemad enam grante ei anna?
— Võib küll. Seda juba on olnud ka. Kui tegime „September.doci”, olid meil Moskva linnavalitsuse grandid ja nad hoiatasid meid, et ärgu me tehku sellist etendust, miks me ronime poliitikasse jne. Ma vastasin, et teeme, sest meil on seda vaja. Siis teatasid nad, et ärgu me nende rahale enam lootku. No ja mis siis! Kaks aastat ei andnud nad kopikatki. Nüüd on nad selle ilmselt unustanud ja vaikselt on hakanud neilt midagi tilkuma. Aga ma ei nimetaks seda rahastamiseks, see on sisuliselt heategevus. Sellepärast me ei kardagi, et Magnitski-etenduse pärast raha ära võetakse, seda on niigi naeruväärselt vähe.
— Kes on teie näitlejad?
— Need on noored Moskva näitlejad, kellest osa töötab suuremates teatrites. Aga näiteks „Elu läks korda!” (mis sai „Kuldse maski” eripreemia – J. P.) näitlejatest ei tööta ükski teatris. Nad elavad sellest, et mängivad väga palju filmides, seriaalides. Nad on väga head noored näitlejad, nad on tõusvad tähed. Nad teenivad teles ja kinos väga hästi, aga kui sa oled ööd ja päevad võtteplatsil, saab teater su jaoks väga tähtsaks. Nad kõik osalevad Teatr.doci etendustes tasuta. Ainult selle pärast, et see on nende jaoks tähtis ja huvitav. Honorar, mida meie suudaksime neile pakuda, on neile naeruväärne.
— Kui palju see tasu oleks?
— No ma ei tea, ütleme, et tuhat rubla (400 krooni – J. P.) ühe etenduse eest. See on naeruväärne summa ükskõik millise seriaaliga võrreldes.
— Kui palju neile seriaalides ja filmides keskmiselt makstakse?
— Üks võttepäev on 500–1500 dollarit (5850–17 550 krooni). Teatris teenitakse ehk kuu ajaga selline summa. Mulle see põhimõtteliselt meeldib, sest neil on siis juba teised probleemid, neile pole probleem, kuidas ära elada. Siis saab tegelda loominguga. Et ühte asja teen raha pärast ja teist, kas või tasuta, loomingu enda pärast. Sama moodi tegutseb enamik Moskva alternatiivteatreid.
— Te ise teenite ka oma palga kusagilt mujalt?
— Loomulikult. Ma teen samuti kinos ja televisioonis. Ma pole kunagi saanud Teatr.docist honorari.
— Te ütlesite alguses, et Venemaa ühiskonnas on märgata varasemast suuremat vastuhakkamist režiimile ja et seda saab teha avalikult. Paljud läänes ja ka Eestis ei usu, et see on võimalik. Kas võite seda tõesti kinnitada, et teie meelest saab Venemaal juba vabalt protestida?
— Jah, muidugi aetakse meil endiselt pidevalt miitinguid laiali. Me teeme sama asja, ainult teatris ja üldiselt pole meil kunagi probleeme olnud. Isegi miilits pole kordagi käinud.
— Tunnete täielikku kunstivabadust?
— Täielikku! Aga vaadake – me oleme väga väike teater. Võim saab ka aru, et noh, las nad ajavad seal omi asju. Tsensuuri on vaja – kus? Televisioonis, kus on tohutu auditoorium, kinos, kus võib ka olla suhteliselt suur auditoorium, ja kõik! Teatrid on täielikult vabad. Ajalehed kirjutavad täiesti vabalt. Internetist ma Venemaal üldse ei räägi, seal toimub praegu kõik kõige olulisem. Internetikeskkonnas areneb väga tormiliselt Puntini kriitika ja kõige selle kriitika, mis riigis toimub. Need viimased terroriaktid Moskva metroos avasid paljude silmad ning viimanegi hirm on kadunud. Need inimesed (peab silmas võime – J. P.) kaitsevad ainult iseennast!
— Eelmisel sügisel tekitas Venemaal palju kahinat romaan „Nulli lähedal” („Okolo nulja”), mille autoriks peetakse pseudonüümi Natan Dubovitski taha peitunud Kremli peaideoloogi Vladislav Surkovi. Raamatus ütleb ta, et kõige suurem nonkomforism praegusel Venemaal on olla aus... Mis te sellest arvate?
— Kas tõesti kirjutas nii? (Naerab.) Seda on kohe raske kommenteerida... Ma suhtun sellistesse avaldustesse väga skeptiliselt, sest ei saa ühe käega teha seda, mida ta teeb, ja teise käega kirjutada niimoodi. See on lihtsalt mingi järjekordne poliitiline trikk, et pälvida mingi osa intelligentsi tähelepanu. Aga kõik saavad ju aru, et see on kõigest trikk.
— Kas te näete uurival teatril tulevikku?
— Ei, suurt ei näe. See, millega mina tegelen, dokumentaalne teater, see on ajutine etapp, mis peaks avaldama mõju n-ö suurele teatrile, peavooluteatrile.
— Kas te juba näete alternatiivteatrite mõjutusi Moskva peavooluteatrites?
— Jah, on küll täitsa otseseid mõjutusi. Näiteks meil on välja töötatud erilised näitlejatehnikad ning neid tehnikaid on juba hakatud kasutama traditsioonilistes teatrites. Me teatasime, et teeme näidendit Magnitskist, seejärel teatas riiklik, suhteliselt suur teater, mille nimi on Kaasaegse Dramaturgia Kool, et nemad toovad lavale tüki Mihhail Hodorkovskist (Venemaa rikkaim mees 2000-ndate alguses, kes on mõistetud seitsmeks aastaks vangi, paljude arvates poliitilistel põhjustel. – J. P.). See on Hodrokovski ja kirjanik Ljudmila Ulitskaja kirjavahetuse põhjal (nad pidasid seda eelmisel aastal, kui algas uus kohtuprotsess Hodorkovski üle, kus teda võib oodata uus, kuni 20-aastane vangistus – J. P.). Nad on seal teatris ka sellised veidi opositsioonilised. See on väga hea, sest see pole enam väike keldriteater.
— Aga kas Moskva teatrites mängitakse praegu Kremli silmis väga poppe teemasid, nagu võitlus korruptsiooni vastu, moderniseerimine?
— Moskva teatritest ma küll ei tea, et keegi mängiks neid teemasid. Need on ju sellised –„teemad”. Kui teatrites on tänapäeva tükid, siis keerutavad need enamasti psühholoogia ümber. Tema armastab temakest, temake ei armasta teda jne. See võib olla ka hea teater, aga probleemistik on kitsas. Puudutab peamiselt isiklikku elu, ja vaataja on juba niimoodi kasvatatud. Kui laval hakataks tõstatama teravaid sotsiaalseid teemasid, mõtleks publik: kuhu ma küll olen sattunud, mis toimub? Meil ju, tegelikult on see nii kogu maailmas, reageeritakse reaalsusele väga närviliselt. Reaalsus on väga ohtlik! Seetõttu on nende arvates kunsti ülesanne viia reaalsusest võimalikult kaugele.
— Miks vene inimesed ei armasta tegelikkust?
— Psüühika on selline. Nad tahavad põgeneda. Näiteks minevikku. Nooremad elavad ka tulevikus. Aga et elada nüüd ja praegu – see on paljudele väga raske. Neile olevikust rääkida on väga närvesööv. Seetõttu ajavad mind väga naerma need meie kampaaniad, et ühtäkki hakatakse massiliselt arutlema sõja tagajärgede üle. Sellepärast et selles teemas tunnevad nad ennast väga mugavalt, saavad kõigest aru. Kellele see enam nii väga tähtis on? Aga ei! Inimesed võitlevad sel teemal, lähevad miitingutele ajaloo võltsimise vastu jne. Just sellepärast, et sellest saavad nad kõik aru, neile pole seal midagi segast.
— Te tegelete palju ühiskonnaga. Kuidas iseloomustaksite praegust aega Venemaal?
— Väga raske küsimus... Umbes aasta tagasi oleksin nimetanud seda perioodi restauratsiooniks. See oli Nõukogude võimu restauratsioon. Ainult nafta oli kallis, arvutid olid olemas, aga muidu nagu Nõukogude võim. Ja mind hirmutas, et kõik reageerisid sellele väga rõõmsalt. Oli selline loosung, et „Venemaa on põlvilt tõusnud” jne. Nüüd on see muutunud.
— Mis suunas?
— Paremas suunas muidugi. Äkitselt on see kõik muutunud paljudele ebahuvitavaks. Väga palju muutis intelligentsi meeleolu sõda Gruusiaga. See läks juba üle piiri. Seetõttu arvan ma, et praegu pole sugugi halb aeg. Aga ma ei tea, mis on selle põhjus... Võib-olla meid lihtsalt kasutatakse ära Putini-Medvedevi võitluses. See võib vabalt olla.
Mis see on?
Teatr.doc
•• Mihhail Ugarov lõi Teatr.doci 2002. aastal festivali „Uus draama” jaoks. Moskva kesklinna umbes sajakohalise keldrisaaliga teatril on kaks suunda: tänapäeva dramaturgia ja dokumentaalnäidendid.
•• „Tahtsime peegeldada praegust elu,” ütleb Ugarov teatri loomise kohta. „Euroopas on palju rohkem sotsiaalset teatrit, meil arvatakse siiamaani, et teater peab olema puhkus.”
•• Teiseks nõuab sotsiaalne teater Ugarovi sõnul hoopis teistsugust näitlejatehnikat. „Kui näitleja töötab dokumentidega ja rolli asemel konkreetse inimesega, võtab talt ise intervjuu, siis ta ka mängib hoopis teistmoodi,” räägib ta.
•• „Ma tahtsin neid kahte asja Venemaal veidi muuta,” ütleb Ugarov.
•• Teatri veebileht on www.teatrdoc.ru.
Kas elu läks korda?
•• „Kuldsel maskil” pälvis Mihhail Ugarovi lavastatud „Elu läks korda” eripreemia „julguse ja täpse kunstilise diagnoosi eest keelelisele reaalsusele, milles Venemaa praegu elab”.
•• Näidendi autor, Minskis elav Pavel Prjažko on Moskvas väga populaarne. Tema tükke mängib korraga vähemalt neli teatrit.
•• „Elu läks korda” räägib keelelisest umbteest, kus tavalised äärelinna noored ei oska oma tundeid ja mõtteid väljendada. Ei suuda, sest nende sõnavara on piiratud. Kõigile tuntud vene roppude sõnadega väljendavad nad oma kõige olulisemaid tundeid.
•• „See on laiemalt paljude inimeste probleem – ka intelligentsete, igaüks omal tasemel –, et ei suudeta või ei osata tundeid ja mõtteid selgelt väljendada, nii et teine õigesti aru saaks. Keelt justkui ei jätku,” ütleb Ugarov.
