Moskva võttis Maimu Bergi soojalt vastu
Raamatu välja andnud kirjastuse Chronicer juht kirjanik Boriss Jevsejev jõudis Bergi loominguni juba 1996. aastal Literaturnaja Gazetas ilmunud novellide kaudu, mis tundusid talle väga huvipakkuvad ja omanäolised. Värske teos mahutab kaheksa Bergi novelli, jutustuse „Mürt” ja katkendi romaanist „Ma armastasin venelast”.
Esitlusel sõna võtnud Eesti vene kirjandusajakirja Võšgorod toimetaja Ljudmila Gluškovskaja teada on Bergi kogumik esimene pärast taasiseseisvumist Venemaal ilmunud Eesti nüüdisautori teos. Küllap ka selle tõttu oli huvi eesti kirjanduse tutvustamise vastu Moskvas üsna suur.
„Esitlusel oli nii kirjanikke, kirjandusteadlasi, kriitikuid kui ka ajakirjanikke,” märkis Berg. „See oli seda meeldivam, et peale kirjastaja ja mõne eesti kirjanduse paadunud „friigi” olen ju Moskvas täiesti tundmatu nimi. Tuldi ikka huvist eesti kirjanduse ja eesti kirjaniku kui niisuguse vastu.”
Autori sõnul on kahe kultuuri lähendamisel erilised teened lisaks Ljudmila Gluškovskajale ka kadunud tõlkijal Svetlan Semenenkol, kes on suure osa tema teostest vene keelde tõlkinud. „Semenenko kaudu esimesed jutud ilmselt Literaturnaja Gazetasse jõudsidki.” Semenenko tõlgitud Bergi tekste on ilmunud ka eestimaistes väljaannetes Raduga ja Võšgorod, Radugas on ilmunud järjejutuna romaan „Ma armastasin venelast”.
„Venemaal jälgivad vähemalt kirjandusväljaannete toimetajad Eestis ilmuvaid venekeelseid ajakirju, nii et olen mõnikord juhuslikult avastanud nii mõneski venekeelses väljaandes ilmunud oma lugusid, ehkki keegi pole mind sellest varem teavitanud ega avaldamisluba küsinud,” nentis Berg. „Autorikaitsel on selles asjas kindlasti oma arvamus, aga ega see Venemaal veel alati kehti.”
Moskvas ilmunud kogumiku väljaandmiseks konsulteeris kirjastaja Võšgorodi toimetaja Gluškovskajaga. „Kõik toona Literaturnaja Gazetas ilmunud novellid valiti kohe välja, Gluškovskaja soovitas lisaks „Mürti”, mida tema ja Jevsejev peavad omalaadseks miniromaaniks. Mõnede juttude puhul imestan, miks nad sinna on valitud, minu meelest on mul paremaid ka, aga valiku teeb kirjastaja.”
Veel üks raamat
Lisaks Chroniceri raamatule „Ma armastasin venelast” esitles Berg Venemaal veel ühte samanimelist teost. „Kuna Moskva väljaandes on ilmunud kogumikule nime andnud romaanist ainult katkend, siis ilmutati Tallinnas Vene kultuurikeskuse ja Vene Entsüklopeedia poolt eraldi raamatuna veel terve romaan, et venekeelne huviline ei peaks ennast vaevama sellega, kuidas raamat lõpeb.”
Berg kahetseb, et tänapäeva eesti kirjandusest teatakse Venemaal armetult vähe. „Selliseid kohtumisi peaks korraldama palju rohkem ja palju enamate autorite osavõtul, kirjandusinimesed leiavad ju kenasti ühise keele.”
Samal ajal tähendab eesti kirjanduse avaldamine kirjastajale kahjumiriski. „Palju agaramalt kui eesti kultuuri tutvustamine töötab Vene ajakirjanduses Eesti-vastane propaganda,” nendib Berg. „Samas aitavad isiklikud kontaktid, mida nüüd ka mul Moskvas tekkis, kindlasti asja edasi.”
Optimismi lisab asjaolu, et Moskva ülikoolis õpib eesti keelt kümmekond filoloogi, kelle õppejõud Eve Raeste Bergi esitlusele kaasa võttis.
