Moskvas avaldati esmakordselt šolohhovi "Vaikse Doni" käsikirjad
Kolm tundmatut peatükki ning epopöa nelja osa mustandid on võetud olohhovi uurija, kirjanik Lev Kolodnõi raamatusse "Kuidas ma leidsin "Vaikse Doni"".
"Vaikse Doni" mustandite puudumine oli üks peamisi argumente, mida esitasid uurijad, kes kahtlesid olohhovi autorluses ning süüdistasid seda kirjanikku plagieerimises.
Seda seisukohta jagas omal ajal ka teine Nobeli kirjanduspreemia venelasest laureaat Aleksandr Solõnitsõn.
Nagu ütles agentuurile Interfax Venemaa Kirjanike Liidu juhatuse sekretär, kirjastuse Golos direktor Pjotr Alekin, leiti käsikirjad 1985. aastal Moskvast.
Uurimuse autori Kolodnõi algatusel tehtud ekspertiis NSV Liidu justiitsministeeriumist kinnitas, et käsikiri kuulub olohhovile. Seda hoiti kirjanik Vassili Kudaevi lese ja tütre juures.
1990. aastast alates teatas Kolodnõi leitud käsikirjadest korduvalt ajakirjandusele. Ta kinkis Maailmakirjanduse Instituudile kserokoopiad romaani avaldamata peatükkidest, mis on dateeritud 1925. aastal.
Mõned koopialeheküljed anti üle ka olohhovi muuseumile Veenskaja staniitsas.
Ent 125 lehekülge, ligikaudu viiendiku leitud käsikirjast, õnnestus avaldada alles nüüd.
1999. aastal ostis riik "Vaikse Doni" mustandid Kudaevite järeltulijatelt välja. Need läbisid teistkordse ekspertiisi ning tunnistati originaalideks.
Interfax - Baltic News Service
