Lee Halli näitemäng on oma demokraatlikkuselt võrreldav Shaw „Pygmalioniga”, selle vahega, et lihtrahva seast pärit Tuhkatriinusid on siin tervelt viis tükki. Ja need Tuhkatriinud on karakteritena kõik rahvalikult eredad. Kui Guido Kangur lavastuse alguses George Brownina suu lahti teeb, siis on selge, et on tegu ühe ametiühingutegelase tüübiga, kes esindab teatud sorti rahvast niinimetatud väikeste inimeste hulgast. Meeldejäävaid karaktereid on teisigi. Ivo Uukkivi mängitud Harry Wilson oma käheda hääle ja sotsialismivaimustusega naerutab rahvast, nii nagu ka Raimo Passi mängitud Jimmy Floyd, kelle väiklased tungid aeg-ajalt välja löövad. Lihtrahva seast pärit noormeestetüübid loovad laval ka Taavi Teplenkov ja Mihkel Kabel.

Kõik nad kogunevad õhtukooli, et saada paremaks ja targemaks. Ja siin on kõigil viiel näitlejal õnnestunud luua ka see ühine väärtus – sisemine inimlik väärikus, mis on olemas ühes rasket ja vajalikku tööd tegevas kaevuris. Ereda rahvaliku koomika taga on inimese parem pool, mis püüdleb helgema poole.

Kaevurites äratab kunstnikud  kunstiloo õpetaja Robert Lyon, kes satub kaevurite juurde õhtukooli. See kunsti juurde asumise ja edasise arenemise protsess tuli esietendusel välja enam-vähem ladusalt, rõhutades parajal määral toimunud sündmuste ebatavatust.

Seisuslikud eelarvamused

Autor suhtub Robert Lyonisse kriitiliselt. Kuigi see mees suunab oma täiskasvanud kasvandikud teele parema homse suunas, ei suuda ta lõpuni oma seisuslikest eelarvamustest vabaneda. Tõnu Oja tabab väga täpselt neid näitemängu rõhkusid ja näitab oma suhet enda loodud tegelaskujusse. Vahel siin isegi üle pakkudes, sest liigselge näpuga osutamine jätab publiku ilma äratundmise rõõmust.

Lavastus tõstab keskmesse Taavi Teplenkovi Oliver Kilbourni loo koos sinna kuuluva valikuvabadusega. Siin tuleb mängu kunstimetseenist Helen Sutherland (Laine Mägi), kelle ülevoolav glamuursus moodustab kontrasti kaevurielu vaesusega. Oliveri ja Heleni stseenides helgib korraks ka armastuse säde, milles peegelduvad seisuslike vahede piirid.

„Kaevuritest kunstnikud” klapib hästi kujutava kunsti suvepealinnaks pürgiva Viinistuga. Kuid näitemängu valik on järjekordne tõestus angloameerika painest. Draamateatri möödunud hooajal tuli veel teinegi moetükk „Augustikuu” sellest kultuurist. Et need uued näitemängud on sisult tugevad ja mõlemad lavastused õnnestunud, siis on ka peavoolu sabas sörkimise tulemus lõppkokku-võttes kiiduväärt.

Draamateatris on hooaja sees välja tulnud ka põnevat klassikat. „Kirsiaia” mõned elemendid on hõredavõitu ja „John Gabriel Borkmani” žanriline pööramine vaieldav, kuid mõlemad lavastused on värsked, diskussioonilised ja heade pearollidega. Draamateatri hooaeg pole päris kindlasti läinud nihu, pigem olnud meeldejääv.

Suveteater

Kaevuritest kunstnikud

•• Autor: Lee Hall

•• Lavastaja: Priit Pedajas

•• Kunstnik: Riina Degtjarenko

•• Osades: Guido Kangur, Taavi Teplenkov, Raimo Pass, Mihkel Kabel, Ivo Uukkivi, Tõnu Oja, Britta Vahur, Laine Mägi

•• Esietendus Viinistu kunstimuuseumi katlamajas 12. juunil