Muhelev Frieda ja tihane Elo


Muhelev Frieda ja tihane Elo
----

Friedebert Tuglase vaim hõljub endiselt eesti kirjanduse kohal. Sel sügisel ilmusid Tuglase ”Kogutud teoste” 9. köide ja “Kirjad teineteisele”, suurmehe kirjavahetus abikaasa Elo Tuglasega.

1990-ndate alguses ilmunud Elo Tuglase päevik annab isikupärase ettekujutuse värvikatest eesti kirjanike abieludest. Samas on ka Tuglaste poole sajandi pikkune kooselu piisavalt uurimisainet pakkuv.

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse osakonnajuhataja August Eelmäe kohtus Tuglastega esmakordselt aastal 1956, olles ülikooli viimasel kursusel.

“Diplomitöö teema hõlmas Siuru periood,” meenutab Eelmäe. “Nagu noor inimene ikka, julge ja häbematu, lihtsalt helistasin, et kas võib tulla. 1956 oli ta juba põlu alt väljas, suhtles ega kartnud külalisi. Nii ma siis tulin ja hakkasime küsima-vastama, Elo tõi kohvitassid ja -kannu ja tõmbus kohe kõrvaltuppa, meie vestlust ei tahtnud ta segada.

Esimene mulje oli väga sümpaatne. Friedebert Tuglase juurde oli küllalt igasuguseid külastada soovijaid, nõnda võis ta neist olla päris tüdinud. Aga minuga oli see vestlus küll haruldane, sisukas – tema poolt. Mina ei osanud küsida, minu ettevalmistus oli pealiskaudne, küsisin tühidetaile ja siis ta ütles kohe, et “noormees, ärge pange pahaks, kui teil on niisugune teema ja kui te tahate sellest ikka midagi ülevaatlikku teha, siis peaks teil tervikpilt olema. Ma räägin teile”. Siis ta rääkis ära Siuru sünniloo ja intriigid ja raskused ja omavahelised suhted.

Samal aastal tulin tööle Keele ja Kirjanduse Instituuti. Tuglas kui akadeemik pidi lugema ja üle vaatama igasugu ringkirju ja formulare, ja mina viisin neid talle koju kätte. Nii ma käisin seal tihti, Elo tuli enamasti uksele vastu, kui kella helistasin. Eloga ma ei ole pikemaid vestlusi kunagi juhtunud pidama. Fridebert Tuglasega küll, kuigi intensiivne suhtlemine algas õieti alles pärast Elo surma.”

Elo kui tihane. Soome saatkonna praegune pressinõunik Eva Lille puutus Tuglastega esimest korda kokku üliõpilasena märtsis 1964, kui tuli Eestisse soome keele õppijate grupis.

“Esimesel õhtul premeeriti kolme eesti keelt kõige paremini oskavat üliõpilast nii, et viidi Tuglase koju. Istusime üleval töötoas ja juba eakas Elo teenindas meid. Tagantjärele mõeldes on isegi natuke naljakas – oled üliõpilane, pursid natuke eesti keelt ja sind viiakse kohe sellise rahvusliku ausamba juurde. Tuglas oli niisugune vaikne, muheles omaette ja naeratas, tema silmanägemine oli siis juba halb. Ta hoidis käes paberossi ja mul on siiamaani silme ees, kuidas ta juuksenõelaga sinna sisse vatti filtriks lükkas.

Laual olid ilusad kohvitassid ja Elo hakkas neisse kohvi valama. Mina siis kilkasin: “Oi kui tore, me saame teed!” Noh, kohv oli nii lahja. Elo, kes oli elav ja temperamentne, ütles selle peale: “Ei ole midagi! Kohvi on raske saada ja kohv on kallis.”

Hiljem käis Eva Lille, asudes aktiivselt tihendama soome-eesti kultuurikontakte ja varustades Tuglaste perekonda peale raamatute ja kirjade muuhulgas ka kohvi ja arstirohtudega, Nõmme majas veel korduvalt.

“Sain eriti hea kontakti just Eloga, hoolimata sellest, et meil oli 45 aastat vanusevahet. Ta oli nooruslik ja lasi enesele võrdlemisi ligidale, hoolimata äsjaolnud rasketest aegadest. Rääkis usalduslikult, mainis igapäevamuresid – nii, et see, kellel kõrva kuulda, sai aru, et vanakestel oli tegelikult hästi raske. Kuigi nad olid au sees ja klassikud, inimesed ikkagi nagu kartsid nende juurde minna. Eestlased, kes sinna läksid, tõmbusid kokku ja olid rafineeritud. Mul on tunne, et Tuglased olid natuke üksi.”

Tänaseni on Eva Lillel eredalt meeles, kuidas Friedebert oma aias tule ääres istus ja talle eemalt viisakalt, sajandialguse härrasmehelikkusega kaabut kergitas. “Temaga oli mul raske kontakti saada, tundsin end tema lähedal nagu elevant portselanipoes. Elo oli sõbralik ja temperamentne, väljendas ennast alati rõõmsalt ja naeris, rääkides olid ta kujundid väga värvikad. Kui Friedebert oli selline väärikas ja muhelev, siis Elo hüples ringi nagu tihane.”

Loe veel

Friedaga rätsepa juures. “Ma imetlen Elot sellepärast, et tal oli nii palju erinevaid rolle ja ta oli väärikas igaühes neist,” kõneleb August Eelmäe. ”Ta oli ühelt poolt seltskonnadaam, võis käia õhtul ballil ja seal särada, aga järgmisel hommikul tunked selga tõmmata ja minna kuuri katust tõrvama. Elo hoole all oli kogu majapidamine ja majandamine. Kui Friedebertil oli vaja uut ülikonda, ütles Elo talle: “Friedebert, täna lähme rätsepa juurde, rätsep võtab mõõdu ja õmbleb sulle uue ülikonna.” Siis nad läksid Tartu kõige kuulsama rätsepa juurde ja see küsis Elo käest – proua Tuglas, millise riidekanga me valime? Mitte Friedeberti käest! Elo rohis aias, nii et küünealused olid verised, muretses küttepuud ja ladus need riita. Tuglas oli vaimuinimene, tal oli palju koosolekuid ja käimisi, ta tegutses komisjonides ja ;üriides, ajas kirjastamiseasju – tema tahtis rahu, aega süveneda.”

Veel aastaid hiljemgi tegi Elole tuska lühike romaan, mis Friedeberti ja Marie Underi vahel oli olnud 1917. aastal, Siuru kevadel ja suvel. Oma tundeid ei olnud hoidnud vaka all ka Under, kelle “Sinises purjes” olevatest luuletustest on paljud kirjutatud Tuglasele mõeldes.

Säilinud on Underi kirjad Friedebertile, paelaga seotud kimp, millele Elo pliiatsiga peale kirjutanud: “Säilitada või mitte? Olgu peale.”. Elol olnuks võimalus need hävitada, kuid jättes isiklikud tunded kõrvale, tuli ta ilmselt otsusele, et kirjad võivad olla olulised kultuuriloole.

Samamoodi tegi Elole tuska, et nad ei saanud lapsi. Temale esimese raseduse ajal tehtud operatsioon oli ebaõnnestunud ja laste saamine ei osutunud pärast seda enam võimalikuks. Aga Friedebert ei pidanudki isiklikku järelkasvu niiväga tähtsaks. Ta ei leidnud eneses egoismi järglaste kaudu edasi kesta, tema oli maailmainimene.

Kui Elo juulis 1970. aastal kurguvähki suri, sai Friedebertile ainsaks leevendajaks töö kogutud teoste uue redaktsiooni kallal. Kuna ta ise ei näinud enam lugeda ega kirjutada, palus ta appi August Eelmäe, kes luges Tuglasele teksti ette. Tuglas dikteeris, kus mida parandada ja kohvipauside ajal jutustas põnevaid elu- ja kirjandusloolisi seiku, millest ta märkmeid teha ei lubanud. Lõpule jõuti kõigest neli päeva enne Tuglase viimast haiglasseminekut.

Barbaruse kaitse all. Kui Marie Under ja Artur Adson 20. septembril 1944 Eestist lahkusid, jäi nende Nõmmel asunud maja tühjaks. Emigreerunute majasid noolisid polkovnikud ja teised uued asjamehed. Tänu Johannes Vares-Barbarusele see maja siiski pääses. Luuletajast riigimehe käsul riputati uksele suur musta värviga eesti ja vene keeles maalitud silt: ENSV siseasjade rahvakomissariaat kaitseb seda maja. Ühtlasi andis Barbarus Nigol Andresenile ja teistele alluvatele käsu Tuglas üles otsida ja seda maja talle pakkuda.

Tegelikult plaanisid ka Tuglased ülemere põgenemist. Septembri alguses tulid nad Underi ja Adsoni majja, et selleks võimalus leida. Läbi suurte sekelduste oli Underil ja Adsonil saadud koht Tallinnast väljuva laeva peale, suure trügimisega õnnestus neil ka peale pääseda. Tuglased, kellel polnud mõtet seda teed proovidagi, suundusid koos Paul Kerese ja Tiit Kuusiku perekondadega Haapsalu kanti soodsamat võimalust otsima. Aga maha jäid nad siiski kõik, sest selja tagant tulid peale vene tankid ja ees nappis paate. Pealegi viibisid eelistatumas olukorras need, kellel oli üleveo eest pakkuda kulda või väärtasju. Hiljaks jäid ka paadid, mis olevat Rootsist sealse eksiilvalitsuse käsul spetsiaalselt Tuglasele ja teistele juhtivatele kultuuritegelastele järele saadetud.

Juunikommuniste, nende seas ka Barbarust juhtis naiivne idealism, ju nad arvasid, et neil tõesti õnnestub oma rahva ja kultuuri heaks kaasa rääkida. Kui Barbarus lõpuks olukorra lootusetust tajus ja enesele kuuli pähe lasi, helistati ja teavitati toimunust kohe ka Tuglast. Mõne tunni pärast helistas isik, kelle nime Tuglas hiljemgi saladusse tavatses jätta, uuesti ja teatas: “Armas Tuglas, unusta kõik ära – see, millest ma mõni tund tagasi rääkisin. Ametlik seisukoht on …”

Sotsialist elu lõpuni. Mitmetahulised ja vastuolulised on Tuglase suhted sotsialistliku maailmavaatega. Juunipöörde järgses Eestis tervitas Friedebert Tuglas, kes tollal täitis Loomingu peatoimetaja kohuseid, juhtkirjas uut võimu pooldavalt. Arvatavasti oli tema avaldustes oma osa 1905. aastast pärinevatel sotsiaaldemokraatlikel tõekspidamistel, mida Tuglas järgis kogu elu. Aga samas ka kainel kaalutlusel – soovil muutunud olude kiuste eesti kultuuri edasi viia. Sel moel käitus Tuglas nii, et hiljem on teda näiteks Jaan Roosi mälestustes kollaboran-diks ja kaasajooksikuks nimeta-tud. Tänapäevalgi ei peeta klassiku tollaste sõnavõttude arvessevõtmist üldiselt heaks tooniks.

Kuid kirjanik ise ei hinnanud isegi vahetult enne surma oma seisukohti ümber. August Eelmäe meenutab: “Redigeerisime tema “Noorusmälestusi”. Ta dikteeris mulle, et kirjutame ühe lause juurde. Selle lause mõte oli selline, et sotsialistlik mõtteviis on kogu aeg olnud tema veendumus ja seda veel praegugi – ta on veendunud, et inimkonna areng läheb sotsialismi suunas. Mina olin ehmunud, et pean niisugune lause lisama, see oli mulle äärmiselt mõistetamatu. See sotsialism, mida mina teadsin… Aga lause läks sisse. Tuglas vist taipas, et olin segaduses, ja ütles selgituseks: “Teate, ma räägin sellest sotsialismist, sellest aatest ja sellest ideest, mida ma oma nooruspõlves kogesin ja oma poliitiliseks sihiks seadsin, mitte sellest sotsialismist, millest praegu räägitakse.” Ta jäi lõpuni elama 1905. aasta nooruslikus uljuses ja tuhinas.”

Elo päevikute saladus. Elo kamandas ülejäänud maja, kuid kirjutuslaua taga oli peremeheks Friedebert. Siin langes Elo sekretärirolli ega sekkunud abikaasa loomingulisse tegevusse. Elo päevikuraamatud on põnev, vaimukas ja särav lektüür. Kas temast oleks võinud asjaolude teistsuguse kokkulangemise korral saada ka ilukirjanik?

August Eelmäe arvab, et Elol olid kirjanduslikud ambitsioonid, aga ta tundis oma võimeid ega tahtnud olla naeruväärne. ”Teda segas kõige rohkem, et ta oli sunnitud Tuglase varju jääma – selle tingis juba perekondlik kooslus. Tuglas oli neil aegadel auväärne ja lugupeetud kirjanik – see takistas Elol üldse katsetki teha. Ta hakkas pidama päevikut, et ennast kuidagi välja elada. Nii ei olegi päevik sündinud mitte niivõrd tahtest oma kuulsa mehe elu talletada, vaid vajadusest demonstreerida omaenese kirjanduslikke võimeid. Samal ajal hulganisti unikaalset kultuuriloolist materjali fikseerides.”

Eva Lille: “Lugedes Elo Tuglase päevikut, ei meeldinud mulle see klat‰ilik maik, mis seal oli. Kui seal majas käisin, pidas Elo ennast väga väärikalt üleval, ta ei klat‰inud ega rääkinud teisi taga, ei öelnud kunagi kellegi kohta midagi halvasti. Aga päevikus ei tundnud ma seda inimest ära. Olin selle vastu, et päevikuid soome keelde tõlkida, kuigi näiteks Kai Laitise arvates annavad need tollest ajastust väga hea pildi. Küllap tal on õigus. Aga minul oli isiklik vaatenurk. Ma ei tahtnud, et see ‰armantne naine saaks tuntuks sellisena.”

Nõukogude ajal tuli muidugi hoolega ette vaadata, mida päevikusse kirjutada. Elo suhtumine oli, et pigem jätta midagi ütlemata, kui paberile valetada. Kõige hullematel aastatel, kui Tuglaste maja oli julgeoleku pideva valve all, hoiti päevikut tulekolde läheduses.

Kusjuures instantside huvi Elo vastu oli suuremgi kui abikaasa vastu, juba perekonna pärast. Elo vend oli Aleksander Oinas, omaaegne minister ja riigikogu liige, vennanaine Alma Ostra-Oinas oli küll sots, kuid nõukogude ajal ei olnud see mingi määrav pluss. Peeter Kurvits, Elo õemees oli kõrge pangandustegelane, kes koos perekonnaga 1941. aastal Kirovi oblastisse küüditati. Pealegi ei talitsenud Elo seltskonnas suud – kui tal oli oma arvamus, siis ta ütles selle välja.

Eelmäe: ”Elo oli vapper naine. 1946 sõitis ta üksinda läbi kotipoisse ja kerjuseid täis Venemaa Kirovi oblastisse oma õde vaatama.” Tagasi tulles võttis ta Eestisse kaasa õetütre, kes tahtis õppida kõrgkoolis, kuid peagi oli sunnitud tagasi pöörduma.

Siin- ja sealpool kallast. Alates sellest, kui aastal 1965 avati laevaliin Eesti ja Soome vahel, sai Tuglas lahe tagant palju küllakutseid. Aga ta lükkas need kõik tagasi. Eva Lille: “Ta seletas ükskord, et tahab Soomet mäletada niisugusena, nagu see talle on meelde jäänud külastustest enne sõda.”

Aastal 1982 asutati Soomes Tuglase Selts – Tuglas-Seura. Lille oli seltsi esimene tegevjuhataja: “Valisime Tuglase nime just sellepärast, et ta oli elanud kaua aega Soomes ja vahendanud soome kultuuri Eestisse, ta oli Aino Kalda ja Aleksis Kivi tõlkija. Tahtsime sümboolselt rõhutada seda vana kultuurivahetust.”

Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse arhiivis leidub Tuglase käega kirjutatud märge 11. juuli, Elo surmapäeva hommiku kohta: “Viimased tajutavad sõnad: “Frieda, mina olen juba teisel kaldal…””

Siis tuli ka Frieda kord. “1971. aastal vaatasin Estonia teatri ümber looklevat pikka talvepalitutes saba. Otsustasin, et mina sinna sisse ei lähe. Vaatasin inimesi ja mulle meenusid Mannerheimi ja Sibeliuse matused – olin siis veel väike, aga mäletan meeleolu. Rahvuslike kangelaste matused,” ütleb Eva Lille.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare