Muinasastronoomia tuleb maa seest päevavalgele
Päike, kuu ja tähed on alati inimesi juhtinud, nii muinasajal kui praegu, kuid seda, kui hästi muinasaja astronoomid tegelikult silmaga nähtud taevast tundsid, on võimalik hinnata vaid üksikleidude põhjal. Kuid neid leide tuleb ilmsiks pea kõikjalt ja üha uusi.
Nebra taevaketta leidmine tõi Saksa arheoloogidele kõigi aegade suurima stipendiumi – 3,3 miljonit eurot – muinasobjektide uurimiseks. Kuna Saksi-Anhaldi liidumaal asuvalt Mittelbergi mäelt leitud ketas kujutab ilmselt sügisest tähistaevast, on lootus, et ehk sellest muinasobservatooriumist on jäänud maha veel sarnaseid esemeid, mis ootavad vaid päevavalgele toomist.
Nebra ketta leidsid kaks hauavarast pelgalt metalliotsijat abiks võttes, kuid ei suutnud seda maha müüa.
Nebra taevakettal on selgelt äratuntav poolkuu, kuid kõrval asuva ringi kohta on vaidlus, kas see on päike või täiskuu. Veel ühte kaart kettal on seostatud Linnuteega. Ilmselt tuli ketast vastavalt aastaajale keerata, et taevakehade paiknemist jälgida, samas ei olda siiski üksmeelel, kui süsteemipäraselt tähed sellel vanimal taevakaardil paika on pandud.
Kui Nebra leiukoht paigutub pronksiajal hilisemate germaanlaste asualale, siis keltide jaoks oli astronoomia samavõrd tähtis. Stonehenge pühamu püstitamisel on leitud selgeid seoseid päikese liikumisega ja seetõttu võib hiigelkividest püstitatud ringi pidada ka omamoodi ajamõõtjaks.
Stonehenge oli varem
Megaliitkultuuri alustatakse juba umbes 5000. e.m.a., mil polnud olemas veel sumerite ega egiptlaste tsivilisatsioone. Stonehenge lõplikku valmimist paigutatakse umbes samasse aega kui Nebra ketast. Sel ajal oli aga põhjapoolses Euroopas sadu samasuguseid hiigelrajatisi, mida kasutati usuriitusteks, kuid ilmselgelt ka taevakehade jälgimiseks.
Muinasajal teati teavekehadest üsna palju, kuigi paljut tõlgendati mütoloogiat ja religiooni appi võttes. Kalendri ja sodiaagi leiutamisele andis tõuke just päikese, kuu ja planeetide liikumine. Meremehed pidid tundma tõusu ja mõõna. Põllumehed pidid teadma, millal midagi istutada, ja selleks otsiti vastust jälle öötaevast. Ja sabaga tähed on alati inimkonda kohutanud. Päikesevarjutus pole aga kõikjal maailmalõpu ootusi esile kutsunud.
Kuu faasid ja päikese aastaring olid selgelt nähtavad nii- siin- kui sealpool Atlandit ja kuu- ning päikesekalendri leiutamiseni jõuti iseseisvalt nii Mesopotaamias kui Kesk-Ameerikas. Stonehenge seisis sel ajal juba sajandeid püsti, nagu Egiptuse püramiidid ja obeliskid. Päikese ja kuu liikumine oli juba ammu tuntud. Tähtedel olid oma nimed, planeete õpiti tundma legendide abil.
Sumeri kalender ja sodiaak
Igal rahval on kuudele leitud oma nimetused, kuigi tänaseks on roomlaste päikesekalender oma nimetustega teised nurka ajanud. Julius Caesari ajaks oli sumeritelt vaheastmeid pidi üle võetud kuukalender juba vei-
der, sest talvekuud kukkusid suvele ja vastupidi. Juuliuse kalender (46. aasta e.m.a.) vajas väljavahetamist alles 16 sajandit hiljem, Eestis paraku alles 1918. aastal.
Sumerite kalender jagas aasta 12 osaks vastavalt Kuu faasidele. Sumerid jälgisid eriti tähelepanelikult Veenuse liikumist, mille kohta on säilinud eraldi kiilkirjatahvel. Planeetide liikumist teiste taevakehade suhtes jälgides leiutati sodiaak ja sellele tuginev horoskoop, mille lugemise komme levis kuni Hiinani välja. Horoskoop on aga toonud igale inimesele isikliku tähtkuju.
Vaidlusi tekitab küsimus, mitut planeeti sumerid teadsid. On oletatud, et lisaks Päikesele ja Kuule teadsid sumerid küm-met planeeti, nii palju ei ole aga isegi tänapäeva astronoomidel meie Päikesesüsteemis teada. Hiljem oskasid Babüloni astronoomid juba sajandeid kogutud andmestiku alusel täpselt nii kuu- kui päikesevarjutusi ennustada.
Antiikaeg õppis minevikust
Kreeklased said astronoomia osas oluliselt targemaks, kui Makedoonia Aleksander laskis Mesopotaamia ürikuid kreeka keelde tõlkida. Kuid astronoomia ei saanud kreeklastele varem võõras olla. Antiikaja astronoomia jõuab meieni juba kauakestnud debati tulemusena.
Astra Planetoi olid kreeklaste jaoks viie “liikuva planeedi” jumalad, kes moodustasid koos Heliose ja Selenega (Päike ja Kuu) seitsmepäevase nädala. Jupiteri tunti Kreekas Phaenoni, Saturni Phaethoni, Marssi Pyroeisi, Merkuuri Stilboni ja Veenust Phosphorose nime all. Hiljem anti neile tänaseni kasutavad antiikjumalate nimed, tähistaeva müüdid (plejaadid, hüaadid, Orion, Berenike juuksed, Andromeda ja Perseus) lisandusid vaid niigi lugematutele legendidele.
Liikumatud tähed omasid samavõrra suurt tähtsust. “Kui Orion ja Siirius tulevad kesktaevasse ja roosisõrmeline Koidik näeb Arktuurust (septembrit), siis lõika maha kõik greibiviljad,” soovitab Hesiodos oma “Töödes ja päevades” 7. sajandil e.m.a.
Veenus oli planeetidest silmatorkavaim. “Ta on nähtav nii koidikul kui loojangul ja on seetõttu õigustatult kutsutud nii Luciferuseks kui Hesperuseks,” kirjutas geograaf ja astronoom Hyginus m.a.j. 1. sajandil. Saksamaal teatakse Veenust nii Morgensterni kui Abendsternina. Maiadel teisel pool Atlandit oli kasutusel isegi veenusekalender.
