Muinasjutt paberivabast tulevikust
Paber tuleb ja teeb võidukäiku. Paber kui loodustsäästev materjal, mis põleb ja kõduneb kergesti, peaks olema tulevikuinimeste sõber. Paber on korduvkasutatav ja väidetavalt kannatab kõike. Jaapanis valmistatakse juba paberautosid. Maju ehitatakse paberist ja puidust. Kunagi hiinlaste leiutatud materjal on tänaseks meie vältimatu kaaslane. Liigagi asendamatu.
Kuid vihmametsad kaovad. Ja süüdi on just paber. Indoneesias on globaalne paberitööstus võtmas viimast, et paberipuud juurde saada. Metsaraide eest peavad taganema põlisrahvad, loomad ja taimekooslus. Organisatsiooni Maa Sõbrad andmetel saab senise raietempo jätkumisel paberipuu selles riigis otsa juba 2007. aastal.
Mets on küll taastuv loodusvara ja raiujad lubavad langetatud metsa asemele uued puud istutada. Indoneesias raiutakse igal aastal lagedaks Belgia-suurune territoorium. Brasiilias võeti mullu maha “kolmandik Eestit”. Uut metsa peab aga kasvatama aastakümneid. Ja tänased dollarikütid nii kaugele ette ei mõtle. Pärast neid tulgu või veeuputus.
Internetirevolutsioon on muutnud maailma. Inimesed üle maailma saavad sekunditega omavahel suheldud. Informatsioon tuleb koju kätte nupuvajutusega. Ja väljub printerist paberilehel. Nagu selgub, on printer suurimaid vihmametsade vaenlasi.
Paberivaba muinasjutt
Tulevikuentusiastid räägivad paberivabast tulevikukontorist. Kõik viiakse üle masinatesse. Internetis on rohkem arhiiviruumi kui riiulitel. Kirju ei pea enam kirjutama. Piisab e-kirjast. Arvamus, et internetirevolutsiooni läbi teinud büroo neelab vähem paberit, on kujunenud meie kaasaja suurimaks muinasjutuks.
Inimesed on ka muutunud ettevaatlikumaks. Suurtes linnades esineb üha sagedamini elektrikatkestusi. Internetis levivad järjest võimsamad viirused. Ka kõige turvalisemad arvutid ei ole enam igikestvad. Firma, mis säilitab kogu arhiivi vaid arvutis, võib ühel hetkel avastada, et tal pole enam midagi alles. Paberarhiivi vajadus ei kao kuskile. Meilivahetus hoopis kasvatab paberikulutust. 2001. aastal välja antud raamatus “Müüt paberivabast tulevikust” on uurijad Abigail J. Sellen ja Richard R. Harper tuvastanud, et meilikasutus on suurendanud kontorite paberitarbimist 40 protsenti.
Ameerika Ühendriigid tarbivad praegu 200 miljonit tonni puit- ja pabertooteid aastas, kusjuures juurdekasv on neli protsenti. USA paberitööstus vajab igal aastal miljardi puu maharaiumist, et kasvavat nõudlust rahuldada. Meie planeedi rahvastikust vaid viis protsenti moodustavad ameeriklased tarbivad seejuures ligi kolmandiku kogu maailma paberist. Kuid ka Euroopa ei saa end süütuna tunda.
On ennustatud, et aastaks 2050 maailma paberivajadus kahekordistub. Mitte mingil juhul ei jõuta sama ajaga seda metsa tagasi kasvatada. Ja kuigi taastuv materjal, on puit juba sama ohustatud maavara kui nafta. Ühel hetkel võivad mõlemad otsa saada. Kesk-Ameerikas on juba 40 protsenti metsadest maha raiutud, teatab Worldwatchi instituut. Malaisiale kuuluvas Sarawakis on vihmametsa alles varasemast 21 miljonist aakrist vaid 1,2.
Ka vihmamets põleb
Puidu paberiks tegemine ei ole ainus probleem. Samal ajal kui maailma kopsudeks nimetatud vihmametsad kirve ees taganevad, on nad üha kaitsetumad ka muu inimtegevuse ees. Metsapõlengud paiskavad atmos-fääri juba fossiilse kütuse põlemisega võrreldava hulga süsihappegaasi.
Brasiilia uuringud on tõestanud, et igal aastal eraldub metsade hävingu tõttu 200 miljonit tonni süsihappegaasi, samal ajal kui muude kütuste põletamisega eraldub 550 miljonit tonni. Brasiilia on kujunenud üheks suurimaks kasvuhoonegaaside õhkupaiskajaks.
Vihmametsad on maailma aardekirstuks. Ikka ja jälle avastatakse sealt uusi taime-, looma- ja linnuliike. Amazonase jões leidub senitundmata kalu. Metsade sügavuses võib tänaseni elada rahvaid, kellest pole midagi teada. Nemad ei mõista, miks muul maailmal on nende loodust vaja hävitada. Miks ei suudeta elada ilma nende kodupaiga maharaiumiseta?
Globaliseerumine oleks pidanud avama maailmale parema ja turvalisema tuleviku. Kuid vaesem maailmapool peab ikka nägema vaid hävingut.
Kagu-Aasias on Borneo saare põliselanikud juba kolmküm-mend aastat pidanud metsalangetajate, tammiehitajate ja tee-ehitajate eest taganema. Ja minna pole enam kuskile. Selleks, et Malaisia saaks rajada hiigeltammi ja toota lisaelektrit, pidid kodunt lahkuma kümned tuhanded dajakid, nagu sealseid põlisrahvaid nimetatakse.
Amazonase indiaanirahvad Lõuna-Ameerikas on juba aastakümneid võidelnud kullaotsijate ja metsalangetajatega, kes ei kõhkle ka tulirelvi kasutamast, et tõrksad indiaanlased eest ära saada. Indiaanlased ei saa tunda ennast turvalisemalt kui tavalised jahiloomad. Ja kõiges on süüdi paber.
