Muinasjutt sellest, et tõrjutu olla on äraütlemata nadi

 (1)

Elisa (Sally Hawkins) ja amfiibinimene (Doug Jones) suudavad teineteise puhul pealispinnast kaugemale näha.
Elisa (Sally Hawkins) ja amfiibinimene (Doug Jones) suudavad teineteise puhul pealispinnast kaugemale näha.Kaader filmist

13 Oscarile kandideeriv „Vee puudutus” peidab muinasjutu all ajaloolist konteksti, mängu žanritega ning puudutavat sotsiaalset sõnumit.

„Vee puudutuse” vorm on lihtne. See on kaunitari ja koletise muinasjutt võimatuna näivast armastusest. Lühidalt kokku võetuna on pealiin umbes selline: salajases laboratooriumis töötab tumm koristaja Elisa Esposito. Sinna tuuakse Amazonasest kinni püütud amfiibinimene, keda kodupaigas austati kui jumalat. Naine ja amfiibinimene armuvad ja kuna üldiselt ei ole hea toon jätta armastatut lõhkilõikamiseks nagu rotti, tuleb amfiibinimene ära päästa.

Film on maalitud üsna paksudes toonides. Pahad on pahad, head on head ja armastus pääseb võidule. Võib-olla. Aga just lihtne vorm võimaldab mitmekülgseid mänge pealispinna all. Guillermo del Toro ühendab taas fantaasiamaailma ajaloo süngemate hetkedega. Kui „Paani labürindi” (2006) (ühtlasi del Toro senistest filmidest minu absoluutne lemmik) tegevus toimis 1944. aastal Franco režiimi ajal Hispaanias, siis „Vee puudutus” viib vaataja 1962. aastasse ehk külma sõja aegsesse USA-sse. Kosmosevõidujooksu keskmes ei puudu Vene spioonidki. Film mängib mõnusalt ka žanritega, segades pea peale pööratult muusikalide, spiooni-, fantaasia-, õudus-, erootika- ja armastusfilmide elemente.

Film laseb luua ohtralt seoseid, mis terviku puhul suuremat rolli ei mängi, ent kõditavad ehk natuke närvi.

Film laseb luua ohtralt seoseid, mis terviku puhul suuremat rolli ei mängi, ent kõditavad ehk natuke närvi. Vene spiooni kehastavat Michael Stuhlbargi saab praegu kinodes vaadata samuti Oscaritele kandideerivates filmides „Salajased paberid” ja „Kutsu mind oma nimega”. Kolme filmi võrdluses tuleb ikka kõvasti silmi ja kõrvu pingutada, et erinevate tegelaskujude tagant sama näitleja ära tunda.

Tumma Elisat kehastav Sally Hawkins mängis ka ühes eelmise aasta südamlikemas filmis „Paddington 2” (ja esimeses osas mõistagi ka) vägagi sõnakat Mary Browni. Üks tore detail: nii „Paddingtonis” kui ka „Vee puudutuses” näeme vannituba, millest saab sisuliselt tubane bassein. (Lapsed, ärge kodus proovige.)

Elisa ja Zelda (Octavia Spencer) on salajase laboratooriumi koristajad, keda keegi suuremates tegudes kahtlustada ei oska. Kaader filmist

Loe veel

Octavia Spencer, kes mängib Elisa kolleegi Zeldat, täitis alles hiljuti samuti kosmosevõidujooksu käsitlevas ja tõestisündinud lugudel põhinevas filmis „Hidden Figures” (2016) Dorothy Vaughani osa. Kui seal oli ta matemaatik, kes ajastuga seotud seksismist ja rassismist hoolimata tõuseb NASA tipptöötajate hulka, siis nüüd on ta samasuguses olustikus ja ajas, ent märkamatuks jääva koristaja rollis.

Nad on Teine

„Vee puudutuse” fantaasia- ja romantikaküllase pealispinna all on aga marginaliseeritud rühmade lugu, teiseks olemise lugu. Peategelane Elisa on tumm, tema majanaaber Giles (Richard Jenkins) homoseksuaalne, kolleeg Zelda mustanahaline ja amfiibinimene (Doug Jones) on… amfiibinimene. Igaüks neist on rassi, soo, seksuaalsete eelistuste – või, nojah, amfiibinimene olemise – tõttu mingil moel tõrjutu. Nad on Teine, keda kardetakse, ala- ja naeruvääristatakse või lihtsalt ei märgata.

Elisa homoseksuaalse sõbra Giles’i (Richard Jenkins) jaoks ei ole 1960-ndad just parim aeg avalikult iseendana olla. Kaader filmist

Selle kõige juures on Elisa ja Gilesi üks põhilisi ajaveetmisviise ja imetlusobjekte ei midagi muud kui Hollywoodi kuldajastu filmid. Üheti võluvad, teisalt selgelt seksistlikud linateosed, kuhu kellelgi peale valgenahaliste naljalt asja ei olnud. Nõtkel (stepi)sammul kablutasid ringi hoopis Fred Astaire, Ginger Rogers, Audrey Hepburn, Shirley Temple ja teised. Kontrast, mis filmis nende maailmade vahel välja joonistub, on mõjus.

Muide, kogu selle filmi ilul on teinegi pool. Juba on sellega seotud plagiaadiskandaal. Nimelt viidatakse suurele sarnasusele Paul Zindeli 1969. aasta näidendiga „Let Me Hear You Whisper” ning sellele, et mõned stseenid sarnanevad „Amélie” ja „Delicatesseniga” (del Toro ise ütleb, et näidendit pole eales lugenud ja muud süüdistused on ka alusetud).

Elisa on tumm naine, kes igati eeskujulikult viipekeeles ropendab, kui põhjust anda. Kaader filmist
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare