Muinasjutt sellest, et tõrjutu olla on äraütlemata nadi
„Vee puudutuse” vorm on lihtne. See on kaunitari ja koletise muinasjutt võimatuna näivast armastusest. Lühidalt kokku võetuna on pealiin umbes selline: salajases laboratooriumis töötab tumm koristaja Elisa Esposito. Sinna tuuakse Amazonasest kinni püütud amfiibinimene, keda kodupaigas austati kui jumalat. Naine ja amfiibinimene armuvad ja kuna üldiselt ei ole hea toon jätta armastatut lõhkilõikamiseks nagu rotti, tuleb amfiibinimene ära päästa.
Film on maalitud üsna paksudes toonides. Pahad on pahad, head on head ja armastus pääseb võidule. Võib-olla. Aga just lihtne vorm võimaldab mitmekülgseid mänge pealispinna all. Guillermo del Toro ühendab taas fantaasiamaailma ajaloo süngemate hetkedega. Kui „Paani labürindi” (2006) (ühtlasi del Toro senistest filmidest minu absoluutne lemmik) tegevus toimis 1944. aastal Franco režiimi ajal Hispaanias, siis „Vee puudutus” viib vaataja 1962. aastasse ehk külma sõja aegsesse USA-sse. Kosmosevõidujooksu keskmes ei puudu Vene spioonidki. Film mängib mõnusalt ka žanritega, segades pea peale pööratult muusikalide, spiooni-, fantaasia-, õudus-, erootika- ja armastusfilmide elemente.
Film laseb luua ohtralt seoseid, mis terviku puhul suuremat rolli ei mängi, ent kõditavad ehk natuke närvi. Vene spiooni kehastavat Michael Stuhlbargi saab praegu kinodes vaadata samuti Oscaritele kandideerivates filmides „Salajased paberid” ja „Kutsu mind oma nimega”. Kolme filmi võrdluses tuleb ikka kõvasti silmi ja kõrvu pingutada, et erinevate tegelaskujude tagant sama näitleja ära tunda.
Octavia Spencer, kes mängib Elisa kolleegi Zeldat, täitis alles hiljuti samuti kosmosevõidujooksu käsitlevas ja tõestisündinud lugudel põhinevas filmis „Hidden Figures” (2016) Dorothy Vaughani osa. Kui seal oli ta matemaatik, kes ajastuga seotud seksismist ja rassismist hoolimata tõuseb NASA tipptöötajate hulka, siis nüüd on ta samasuguses olustikus ja ajas, ent märkamatuks jääva koristaja rollis.
Nad on Teine
Selle kõige juures on Elisa ja Gilesi üks põhilisi ajaveetmisviise ja imetlusobjekte ei midagi muud kui Hollywoodi kuldajastu filmid. Üheti võluvad, teisalt selgelt seksistlikud linateosed, kuhu kellelgi peale valgenahaliste naljalt asja ei olnud. Nõtkel (stepi)sammul kablutasid ringi hoopis Fred Astaire, Ginger Rogers, Audrey Hepburn, Shirley Temple ja teised. Kontrast, mis filmis nende maailmade vahel välja joonistub, on mõjus.