Muinasjutud keskealistele
Noore följetonisti ajast peale on Kivirähk säilitanud ladusa, kiire ja ereda (filmiliku?) kirjutamisstiili – isegi romaanides. Ka „Lugude” neljateistkümnesse lühinovelli mahub üllatavalt palju. Eriti nendesse, millel on klassikalisest kirjandusest (muinasjutud, Lutsu „Kevade”) tuttav taustsüsteem. Raamatu tegelased on suurelt jaolt loomad: kassid, koerad, põrsad. Või muud ebainimlikud tüübid: päkapikud, liliputid, lillehaldjad, Buratino... Isegi „Printsis ja kerjuses”, mille tegelasteks on kaks zooloogi-ülikoolikaaslast, annab karakteritele fauna liitmine ühtaegu lõbusa ja loogilise pildi nõukogudeaegse ülikooli lõpetajate mentaliteedist ja tulevikuväljavaadetest. Sageli satub loo keskmesse „väike inimene”, kes kannab ümbritseva vastu põhjendamatut salavimma, kuid on võimetu seda mingil moel mõjutama – kuri kerjus.