See oli tosinkond või rohkemgi aastat tagasi, kui ma noore boheemina olin Tartus selline Illegaardi-kärblane. Istusin ja ajasin seal oma päevakesi õhtusse. Raskekahurvägi: Volk ja Sass ja Tegova ja Kiva ja Enriko “Pikk” Talvistu ja Juske vist vahel ja kes kõik veel olid samuti permanentsed.

Esimeses nurgalauas oli nende plats. Ja päevasemal ajal, kui tegelikult oleks pidanud loengus olema, aga olime Illegaardis, istusime samas lauas. See oli mõneti mäng. Et kas me saame laua enne vabaks, kui selle õigusjärgsed omanikud kohale jõuavad. Ja eks seal juhtus muidugi igasugust.

Ent  ma mäletan, kuidas Sass esimest korda minu poole – nimepidi kusjuures – pöördus ja anekdoodi rääkis. Ma olin kõrvust tõstetud. Ma tundsin, et olen Tartu boheemlaste seltskonda, ainukesse kuulumisväärsesse seltskonda tol ajal maailmas üleüldse, vastu võetud. 20 aastat olin ma vist vana.

Nüüd, sügisel, Tegova juubelil, rääkis Sass mulle anekdoodi.

“Keil, tahad ma räägin sulle maailma kõige ropema anekdoodi?”

“Tahan, Sass, tahan.”

“Rüütli tänaval saavad kokku Mülleri Sass ja vürst Volkonski. Hakkavad jutlema. Kõik! Khh-khh-khh, pup-pup.”

Aasta lõpus ilmus Sassi teine raamat. Lugege “Mülleri jutlusi”. See on puhas Tartu. Ja elu kah.