Gorki ühes uusimas tükis, kirjanik Ágota Kristófi romaanitriloogial põhinevas „Hundesöhnes” (ee „Koerapojad”, lavastaja Nurkan Erpulat) teeb veetleva rolli ka Eesti päritolu näitlejanna Linda Vaher.

Oktoobri lõpus esietendunud „Hundesöhne” räägib sõjast ja kodumaa kaotusest mõneti abstraktse nurga alt – tegevus toimub nimetama riigis Kesk- või Ida-Euroopas (autori sünnimaad arvestades ilmselt siiski tänase Ungari aladel), – ent temaatika on kindlapiiriline ja eestlastelegi väga tuttav: sõja tõttu segi aetud suhted, kannatused ja inimlik soov ka halval ajal endale ahtast õnnevõimalusest siiski midagi välja pigistada. Lühikese aja jooksul juba teises Gorki teatri lavastuses üles astuval eestlannal Linda Vaheril on tükis mitu rolli: ta mängib nii ühte poissi kaksikutepaarist Lucas ja Claus kui ka õnnetut tütarlast Jasmini, kelle vigast poega aitab üles kasvatada juba täiskasvanud vend.

Lucas ja Claus on targad ja erilised lapsed, kelle ema Teise maailmasõja jalust Nõiaks nimetatud vanaema juurde saadab. Ebalapseliku brutaalsuse ja õiglustundega kohtlevad Lucas ja Claus nii teisi külaelanikke kui ka sõjaväelasi. Neid kasutatakse ära ja nemad kasutavad ära – sõda sunnib inimesi seksuaalsust kaubastama. Kuid ühel hetkel on sõda läbi ja kaksikuid lahutab riigipiir. Sealt edasi tegelebki ülipikk lavastus peamiselt küsimusega, kas vendadel õnnestub üksteist ja ise-ennast uuesti ära tunda. Ühtlasi on nad lõhkikistud riigi sümbolid.

Linda Vaher mängib oma rolli usutavalt ning lavastuse keele ette kirjutatud vahetusega. Tema ilusa foneetikaga saksa keel omandab küll tekstiohtra lavastuse kulgedes järjest rohkem eesti aktsenti, kuid sellest pole lugu. Tänu Vaheri mängitud poisile kuuleb laval ka eesti keelt ja eestikeelset läti rahvalaulu. Tuua rahvusvahelise trupi liikmete emakeeled lavale on teatri kunstiliste juhtide Shermin Langhoffi ja Jens Hillje poliitiline valik. Gorkis pole poliitiline ainult lavastuste temaatika, vaid ka teatri sisuline osa – tegevusse kaasatakse valdavalt migratsioonitaustaga ja/või teiste vähemuste esindajatest näitlejaid ja lavastajaid. (Sinna on eesti teatril, kus teeb kaasa vahest paar vene nimega näitlejat, veel pikk tee minna.)

Emakeelt räägivad näitlejad ka näiteks Gorki teatri lavastuses „The Situation”, kus Berliini Neuköllni linnajaos asuvas keeltekoolis kohtuvad saksa keele tunnis juut, palestiinlased, uusimmigrandist süürlane ning saksa keele õpetaja Stefan, kes tunni lõpus endalt maski rebides teatab, et on hoopis endine sovett, kasahh Sergei. Mikro-formaadis Lähis-Ida „situatsiooni” (poliitiline eufemism) läbi mängival keelteklassi seltskonnal ei õnnestu kriisi lahendada, kuid selgitada ehk siiski. Lahendus ei pruugi aga olla igavesti kättesaamatu. Kes oleks võinud näiteks 1937. aastal arvata, et Berliini teatri laval kõlab kunagi taas heebrea keel?

Uusimaid lavastusi Gorkis on Я-stuudios (hääldada jaa-stuudio) juudi/queer kättemaksumuusikal, kus fiktiivne karakter Dolores Teise maailmasõja aegses Berliinis ja sõjajärgses Lõuna-Ameerikas saksa võimukandjatele ja tsiviilisikutele holokausti eest kätte maksab. Väga keerulised teemad antakse edasi nii nukuteatri atribuutika ja muusika kui ka jutustaja teksti kaudu, kuid mulle oli fiktiivse ja dokumentaalsuse segamine liiga häiriv ja erinevalt „Hundesöhnest” seda lavastust soovitada ei julge.

Kuid poliitiline teater ei piirdu vaid Gorki teatriga. Meeleolusid uues saksa teatris väljendab kindlasti ka Berliini Schaubühnel lavastunud režissöör Milo Rau lavastus „Lenin” ning sellega ositi seotud novembri alguses teatris peetud kolmepäevane maailma parlamendi pleenum, mida mul endal kahjuks ei õnnestunud jälgida. Teatrikriitikute sõnul oli istung-teater, mille peamine idee oli luua poliitiline platvorm eri elukutsete ja taustaga inimestele, edukas.

Loo autor viibis Berliinis Goethe instituudi ajakirjanikeprogrammi Nahaufnahme raames.