[EPL lõuna]
Eesti Arhitektuurimuuseumi direktriss Karin Hallas valis lõunaks Ahtri pubi kodumuuseumi Rotermanni soolalao läheduses. Huvi üheks põhjuseks oli heita pilk tulevase konkureeriva restorani kööki, kuna soolalao keldris on samuti plaanis avada restoran.
Esmalt küsingi Karin Hallaselt, kuidas tema kui ühe esimese magusasse Rotermanni kvartalisse tekkinud asutuse juht, näeb oma tulevast ümbrust?
"Väga üldiselt öeldes: elava liikumisega mitmefunktsioonilise piirkonnana, büroode, passaazhide, galeriide, pubide jm sellisega." Olles asjaga enam-vähem kursis, küsin igaks juhuks üle, kust siis läheb sadama ja linna piir? Karin Hallas tõmbab selle piki Ahtri tänavat, kahetsusega lisades, et praegu moodustab Viru väljaku ja Ahtri tänava vahele jääv Rotermanni kvartal omamoodi umbse tropi sadama ja linna vahel. Sadamas ja Admiraliteedi basseini ümbruses toimus tänavu suvel muutusi lausa iga päevaga, aga Rotermanni kvartalis oleks nagu kõik toppama jäänud. Kuuldavasti olevat nüüd kuidagiviisi lahendatud osa omandiprobleeme, kuid sellegi jagamise puhul pole asjad vist päris selged.
Rotermanni kvartal - ootused
"Kui aga planeeringu juurde tagasi tulla, siis mulle meeldis väga juba 1989. aastal toimunud konkursil Emil Urbeli ja ülo Peili võiduprojektis väljapakutud idee teha läbi Rotermanni kvartali jalakäijate passaazh, sealhulgas osaliselt teise korruse tasandile tõstetud käik läbi klaasist tunneli. See tee peab olema mugav ja magnetina tõmbav. Hiljutise õnnetu sadamakonkursi ajal ei huvitanud Viru ja sadama telg õieti kedagi, nagu ka see, kuidas ikkagi hakatakse ületama tõeliselt hirmuäratavaks kujunevat Põhja magistraali - juba praegust Ahtri tänavat pole päeva ajal enam praktiliselt võimalik ületada."
Karin Hallas arvab, et kogu kvartali tuleviku kujundamisel peaks ikkagi oluline sõna olema linnavõimudel, mitte üksikutel kinnistuomanikel. "Omaaegsete gen-plaanide võim on küll möödas, aga üldisem tasand - seosed tervikuga - tuleks detailplaneeringutesse ikkagi järjekindlalt sisse tuua, linn on ikkagi kõigi oma. Colin Rowe "linna kui kollaazhi" ning dekonstruktivistide "linna kui fragmentaarse kaose" ideede pooldajad ei pruugi minuga küll nõustuda, aga peame me siis kõik maailma moodsused tingimata Tallinna mastaapides läbi proovima?" küsib Hallas.
Uskumatu teekond rentslist paleesse
Meenutan, et soolaladu kunstikeskusena on õnneliku juhtumi tulemus: ärimaailma vägevate koerte kaklus lõppes sellega, et kondi sai keegi kolmas - antud juhul kultuuriasutus. "Kui just soolaladu kondiks pidada", naerab direktriss, lisades hoopis tõsisemalt, et temagi ei tea päris kõiki tagamaid. "Aga päris juhus see nüüd ka polnud - soolalao nimel sai alates 1991. aastast tööd tehtud," lisab Hallas. "Tänavune aasta on olnud pöörane - alustasime 3. jaanuaril Arhitektuurimuuseumi juubeli pidamisega tänaval lahtise taeva all, kuna muuseumi ruumid olid võimatus olukorras, isegi ahju ei saanud kütta. Nüüd, novembris, oleme siin, meil on väljas juba viies näitus. Uskumatu, et kõik see mahub üheainsa 1996. aasta sisse!"
Avaldan lootust, et kahele muuseumile õnnelikult kättetulnud maja ei kujune kunstivõõrastele riigikogujatele argumendiks, et uut kunstimuuseumi polegi nagu enam vaja. Hallas on nõus, sest ega soolaladu pole ehitatud muuseumihoidlaks, viimane on aga eelkõige just kunstimuuseumi põhiprobleem. Sekka küsin Hallase arvamust praeguse kultuuriministri Jaak Alliku kohta, kelle ajal soolaladu "ära toodi". "ära nüüd nii otse ka küsi," ütleb riigimuuseumi direktriss, aga lisab siiski: "Väga jõuline ja kohutavalt efektiivne kultuuriminister, viis väga ruttu ennast kõigega kurssi." ühinen "mitteriiklikus struktuuris" töötava kunstiteadlasena antud hinnanguga, kuigi kogu kultuuri riiklikkusse alluvusse viimine tekitab minus teatud hirme. Mis seal ikka - meenutan sedagi, et koos Ando Keskkülaga saime tollase peaministri Mart Laari ja tema majandusministri Toivo Jürgensoni abiga soolalao erastamisnimekirjast välja, mis avas võimaluse teha soolalaost kultuuriasutus.
Vene haridus korrutatud lääne omaga
Karin Hallas on ennast pidevalt ülestöötanud arhitektuuriteadlane, kes on ilmutanud arenemisvõimelisust ka pärast kõrgkoolinoorust. Erinevalt valdavast osast meie kunstiteadlastest õppis praegune muuseumi direktriss mitte Tartu ülikoolis, vaid Leningradi Repini-nimelises Kunstiakadeemias, kust tal on parimad mälestused. Intrigeerin, et mul on 19-aastane poeg, kes ütleb mulle: "õppisid Koobi ajal TRü-s ajalugu - hüppa kaevu, känd!". Pojale on mul vastus olemas: "Kui eesti muusikute Tallinna või Leningradi konservatooriumide haridus võimaldab neil maailmas läbi lüüa, siis piisab ka mulle TRü haridusest läbi löömaks Eesti Vabariigis." Hallasel on Leningradi-aastad hästi meeles: " Repini sisseastumiseksamitel küsiti nii: kujutlege, et olete Ermitaazhi 42. saalis, mis ripub paremal, mis vasakul? Aga kelle töö seisab nurgas? Konkurents oli väga suur ja linn ise tundus kohutav, esimesel aastal jätsin ma eksamid pooleli ja põgenesin koju. Järgmisel aastal läksin uuesti, ehkki siis mul enam vabariikliku kohta ei olnud, oli ainult üks toetav kiri." Sekka meenutan GITIS-es õppinud näitlejaid, kes heldimusega meenutavad vene revolutsioonieelseid õppejõududest aristokraate. Ka Hallas on nendelt õpetust saanud, kuigi tema ajal oli neid Repini-akadeemias juba väga vähe. Muidugi oli õppekavades palju saasta. Aga oli ka osavaid õppejõude: "Sürrealism on täielikult mandunud roiskuv ja kodanlik kunst, millesse meie suhtume printsipiaalselt kriitiliselt," alustas 20.sajandi kunsti õppejõud sürrealismiloengut, millele järgnes parimal tasemel sürrealismi ülevaade, põhimõttel "tunne oma vastast". Usun Hallase hinnangut, et Tartu ülikooli tollane tase oli kindlasti kehvem - mida suutiski üks Mart Eller terve Leningradi kateedri vastu.
Postmodernismi mürast minimalismi vaikusse
Tundes varjamatut põlvkondlikku kokkukuuluvustunnet vestluskaaslasega, viitan sellele, et jõudsime kogeda nõukogudeaegset absurdi (igal juhul erakordne kogemus) ja jõudsime siis, seda enam nüüd, ka Lääne asjadega kursis olla. Meenutame meie mõlema õpinguid Prahas Kesk-Euroopa ülikoolis - milline maailma avardumine see oli! Karin Hallas on pidevalt lennus - ühelt konverentsilt teisele. Rohkem kui ükski teine eesti arhitektuuriteadlastest on ta kursis, mis toimub maailma arhitektuuris. "Uus põlvkond avastab praegu 1920. aastate vene avangardistlikku arhitektuuri Lääne autorite kaudu. See on täielik jama: ükski neist ei oska seda seletada nii, nagu venelased ise. Sama käib Lääne autorite stalinistliku arhitektuuri käsitluste kohta - venelane räägib sama asja hoopis täpsemalt ära."
Stiiliajalooga jõuame magustoidu ajaks märkamatult postmodernismini, mis arhitektuuriajaloolises diskursuses käibib Hallase arvates mõneti erilisena - tema üks tasand on stiilitasand, mis tänaseks on juba kindlalt eilne päev, samas ajastumõistena on ta veel omal kohal - ja nii võib rääkida näiteks postmodernismiajastu postpostmodernistlikust arhitektuurist. Rohkem nn kujutava kunstiga (kuigi mis asi see tänapäeval enam on) seotud kunstiteadlasena panen sellist tõlgendust imeks, muudes kunstiliikides peetakse postmodernismi halvemal juhul eklektikaks, paremal juhul mõtlemisviisiks. Karin jääb enda juurde: "Postmodernism tõi arhitektuuri oma leksika ja oma ideoloogia. Tema stiilitasandit võib võrrelda historitsismiga 19. sajandil. Kas historitsism oli stiil - sellelgi teemal võiks lõputult diskuteerida. Kui aga postpostmodernistliku arhitektuuri suundumustest midagi esile tuua, siis võiks see olla neomodernistlik minimalism. Olen üllatusega kogenud Eesti ja Jaapani, aga ka uuema Hispaania ja miks ka mitte Portugali (pean silmas Alberto Campo Baezat) arhitektuurse mõtlemise lähedust, milles väärtustub minimalism. Kindlasti on minimalismi esiletulekul 20. sajandi lõpus omad põhjused - mida rohkem tekib maailmas visuaalset müra, seda suuremaks paisub igatsus selguse ja vaikuse järele".
ANTS JUSKE
