Mure meie skalpide pärast
22. oktoobril lõppesid üheksa päeva kestnud "Hõimupäevad", mida korraldas ühendus Fenno-Ugria (vt ka Piret Tali artikkel EPL 18. X).
Tänavustel hõimupäevadel oli kuulajaid-vaatajaid rohkem kui kunagi varem. Millegipärast jäi eriti silma soomlaste huvitatus. See näis olevat tõsisem ja järelemõtlikum eestlastegi omast. Küllap teavad soomlased ise kõige paremini, mida nad euroopastudes kaotanud on.
Tartu Kirjandusmuuseumi "Pro Folkloristica" sarjas hiljaaegu ilmunud III artiklikogumikus "Eksitaja" väidab folklorist Aivar Jürgenson, et Amazonase indiaanlane valgelt inimeselt skalpi ei võta, kuna valge inimene olevat poolik. Väide jahmatab. Kuhu on siis jäänud meie teine pool?
Ehk süüdistada siingi eksitajat, seda impersonaalset jõudu või väge, mis inimest otseses, kuid ka ülekantud tähenduses õigelt teelt kõrvale juhib?
"Parem ongi," arvab skalbiküti lugu kuuldes arenenud eestlane, kelle pragmaatilisus ajab kord naerma, kord kohutab. Sellal kui Eestis hõimupäevi kitsalt Fenno-Ugria ühenduse, aga mitte meie kõigi asjaks peetakse, tunnistab ülejäänud maailm oma juurtetust ja autentsusepuudust. "World Belief Today" ("Rahvausund tänapäeval", Tartu Kirjandusmuuseum, 1995) kadus hõimupäevade raamatuletilt paari päevaga. Kas sellepärast, et rahvausundi usaldusväärsuses pole mõtet kahelda?
40-aastast põlist komi meest, kes folklooriseminaril end ja oma ansamblit tugeva komi aktsendiga vene keeles tutvustas, oleks tahtnud puudutada. Nii ebareaalsena mõjus tema ehtsus teatmeteoste andmete taustal, mis kõnelevad komilastest kui ühest kõige enam venestunud soome-ugri rahvast. Mis on seda meest kaitsnud? Kas elamine kogu aeg ühes ja samas paigas? Eneseusk või julgus olla komilane ajal, kui palju prestiizhikam oli "hakata" venelaseks, koos kõigi juurdekuuluvate soodustustega? Või on temal lihtsalt oma vahend eksitaja vastu?
Peamurdmist pakkusid marilasedki, kes autentse folkloori asemel tulid välja stiliseeritud tantsude ja koolitatud häältega. Märkasin, mis kombel folklooriseminarist osavõtjad nende ansamblite juhtide juttu kuulates pilke vahetasid. Ilmselt oleks teisedki suutnud esitada kunstipäraseid folklooritöötlusi. Küsimus oli pigem marilaste püüdes olla eestlaste-soomlaste sarnane. Autentsus kui väärtus taganeb soovi ees näidata ennastki suuremal määral kultuurrahvana.
Aga eestlased ise? Tallinna setude esinemist saime kuulata-vaadata juba mitmendaid hõimupäevi järjest. Ehk peaks neilegi lisama päris-setude ansambli Setumaalt, et veenda külalisi ja kas ka mitte iseennast veelgi suurema autentsuse võimalikkuses ajal, kui "Kalevipojast" on trükitud euromalli järgiv koomiksiraamat ja rahvatants on leidnud enesele uudse rolli varieteeshou vormis?
Ehk ei tohiks suurendada lõhet autentsuse ja elukeskkonnast tingitud shoulikkuse vahel nüüd, kus maailmakultuur asub meie käeulatuses? Ometi seisame me kahe maailma vahel. ühelt poolt talutame end tagasi põliskultuuri väärtuste juurde, teisalt soovime aga olla läbilöögivõimelised maailmakodanikud. Suuremad, paremad ja toredamad, ilma minevikukompleksideta. Või on kõige aluseks nägemisnurk? Põlist puud jõukas ja haritud tulevikueestlane vaevalt niisama lihtsalt maha raiuma hakkab. Kas ta aga puu taga ka metsa, sedasama soome-ugri traditsioonilist elukeskkonda näeb, selle eest küll vaevalt ükski tema suguvend indiaanlasele skalpi pakkuda tihkab.
LIVIA VIITOL
