“Musketäride” tõlkija Tatjana Hallap saab 80
Tema tõlkepagasisse kuuluvad näiteks hiljuti imeilusa kordustrükikuue saanud Alexandre Dumas’ “Krahv Monte-Cristo” ning Charles Perrault’ “Muinasjutud”.
Kehvaks jäänud nägemise tõttu ei saa Hallap enam tõlkijatööd teha ning kuulab vaid audioraamatuid. Ta vabandab, et ei ole seetõttu noorte tõlkijatega eriti kursis. Siiski teab ta üht-teist öelda: “Tänapäeval ei taheta mõelda. Mitte et ei osata keelt, vaid ei osata mõelda ja nii satub teksti ebaloogilisi asju,” tõdeb ta. Ja lisab, et on kuulnud, kuidas tänapäeva noored tõlkijad jätavad lõigu, millest nad aru ei saa, lihtsalt vahele. Selline tõlge tuleks toimetajal tõlkijale kordategemiseks tagasi saata, leiab Hallap.
Rääkides sellest, kuidas omal ajal oli tõlkimine märksa keerulisem, aastakümnete pikkuse kogemusega tõlkija elavneb. Nimelt on sajandivahetuse paiku oma viimase tõlke (Emile Zola “Pariisi kõht”) teinud vanaproua saanud maitsta ka arvutiajastu hüvesid ning teab, kui suur kuristik haigutab praeguse ja Vene aja vahel, mil välismaalt ei saanud tellida isegi sõnastikke, rääkimata, et olnuks arvuteid.
“Sõnu tuli otsida läbi mitme raamatu, läbi kolmanda keele sõnastike. Erialaste terminite puhul helistada botaanikaaeda ja mujale, sest polnud selliseid arvutiandmebaase nagu praegu. See ei ole üldse võrreldav,” räägib ta. Ja meenutab, kuidas tõlkis üht ajaloolist teost. “Selle kutsari nimi, kellega peategelane sõitis, oli täielik monstrum. Ilmselt hääldusega edasi antud. Otsisin venekeelseid tõlkeid, et teada saada, kuidas see on seal tõlgitud,” meenutab Hallap.
Alustas ülikoolis
Kui palju raamatuid ta tõlkinud on, Hallap ise täpselt ei teagi. Raamatukoi raamatupood pakub 48 nimetust. “Nii ta võib olla, aga nende seas on ka kordustrükid,” täpsustab tõlkija.
Oma esimest raamatut mäletab ta see-eest selgelt. “See oli Perrault’ “Muinasjutud”. Olin siis ülikoolis viiendal kursusel. Oli vist 1951. Kirjastusest helistati ja küsiti, kas ma poleks nõus. Alguses ütlesin ära, siis hakkasin mõtlema, et raha oleks vaja,” räägib ta. “Nägin sellega hirmus palju vaeva.”
Hallap nendib, et eesti keel on oma lauseehituse ja komadega tõlkija jaoks äärmiselt keeruline ning nõuab kõvasti õppimist. “Inimene ei sünni tõlkijaks. Selleks tuleb õppida. Ropu ja raske tööga,” kinnitab ta.
Milline enda tõlgitud teos on talle kõige armsam, on Hallapil keeruline öelda. “Nad on nii erinevad. Sel hetkel, kui teed, siis teed. Mõnda vannud, et miks ma, loll, võtsin.” Aga meeldejäänuimaks nimetab ta pärast hetkelist mõtlemist 1983. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Abel Posse “Daimoni”. “See oli üks kole raske raamat, aga samas väga hea raamat,” meenutab ta. Ka “Krahv Monte-Cristo” toob meelde loo. Kirjastus pakkus, aga tema ütles, et ei tee seda enne, kui pensionile jääb. Siis tuli pensioniaeg, raamat oli välja andmata, ning kirjastus jõudis taas Hallapini, kes oma ammuse lubaduse täitis.
Kommentaar
Tiiu Viirand
toimetaja, kirjastus Kunst
Puutusin Tatjana Hallapiga lähemalt kokku siis, kui toimetasin tema tõlgitud raamatut “Katedraalide aeg”. Georges Duby teos, olgugi põhjapanev teema käsitelu, on siiski raskesti tõlgitav – prantslaslikult vohav, tulvil kujundeid ja vihjeid. Autor võib jätta mõtte pooleli, vaid aimatavaks – tema ju ise teab –, kuid tõlkijal tuleb iga vihjet lõpuni mõista, enne kui hakkab seda “ümber panema”. Selleks jätkus Tatjana Hallapil teadmisi, kannatlikku meelt ja uudishimu. Ta oskab väga hästi prantsuse keelt, tunneb selle nüansse. Mäletan teda sellest ajast kui huvitavat, vaimukat, kergelt skeptilist inimest. Olin siis ise juba kaua toimetajana töötanud, aga ometi õppisin temalt, kuidas teksti n-ö oma haardesse saada, selles orienteeruda. Pean ütlema, et kõikidest autoritest ja tõlkijatest, kellega olen koostööd teinud, on just tema osanud ja soovinud oma töö kõige korrektsemalt esitada.
Valik Hallapi tõlkeid
Prantsuse ja hispaania keelest
Alustas tõlkimist 1951
•• Charles Perrault “Muinasjutud” (1952, 1979, 2007)
•• Charles Perrault “Punamütsike” (1952, 1976)
•• Charles Perrault “Saabastega kass” (1956, 1982, 1999)
•• Alexandre Dumas “Kolm musketäri” (1957, 1977, 1995, 2004)
•• Alexandre Dumas “Vikont de Bragelonne ehk 10 aastat hiljem” (1960, 1998-1999)
•• Moliere “Näidendid” (1974)
•• Voltaire “Filosoofilised jutustused” (1979)
•• Alexandre Dumas “Krahv Monte-Cristo” (1987, 1988, 2007)
•• Jean-Paul Sartre “Kinnine kohus. Altona vangid” (1989)
•• Moliere “Kodanlasest aadlimees. Arst” (1992)
•• Gustave Flaubert “Kolm juttu. Püha Antoniuse kiusamine” (1995)
•• Henri Troyat “Katariina II (1729–1796)” (1996)
•• Prosper Mérimée “Pärtliöö” (1997)
•• George Sand “Kuradimülgas. Leidlaps Francois” (1997)
•• Henri Troyat “Ivan Julm” (1998)
•• Jean Cocteau “Kohutavad lapsed” (1999)
•• Georges Duby “Katedraalide aeg” (1999, 2007)
•• Henri Troyat “Aleksander I (1775–1825)” (2000)
•• Émile Zola “Pariisi kõht” (2002)
Loomingu Raamatukogu:
•• Pierre Courtade “Kõrgemad loomad” (1959)
•• Vihm mere kohal” (1961)
•• “Mõrtsukatöö Rue-Morgue’il”(1961)
•• André Maurois “Kulla needus” (1963)
•• Juan Goytisolo “Mõõn” (1964)
