Muskusveis leidis koha kinolinal

Eestlaste osalusel valminud dokfilm toob koju killukese eksootilisest maailmanurgast.

Aastatuhandeid tagasi surid Taimõril muskusveised välja. Koos mammutitega. Taimõril, see tähendab ühes maailma väga kauges ja väga külmas nurgas. Poolsaarel, mis on sama suur kui Lääne-Euroopa. Kus lumi sulab juuli alguses ja hakkab sadama uuesti juuli lõpus.

See on Euraasia kontinendi kõige põhjapoolsem tipp. Kontinentaalne põhjapoolus, igikeltsaga kaetud pidevas tuules lõõt­suv maa. See on ekstreemne koht.

Kolmkümmend aastat tagasi taasasustasid Nõukogude teadlased Taimõrile muskusveised. Mis sellest eksperimendist on saanud, kuidas karvased elukad ennast seal praegu tunnevad, sellest jutustabki Vassili Sarana ja Riho Västriku film „Muskusveise tagasitulek”. Film, mis vähem kui kuu aega tagasi võitis Venemaa parima dokumentaalfilmi Kuldse Loorberioksa.

Film sündis karmis kliimas

Igavesti uhke film, pole midagi ütelda. Ma ei räägi sellest, et ega meist enamik, kes me mugavas soojas saalis filmi vaatame, ei kujuta ette, millise valu ja vaevaga on see film sündinud. Mida tähendab poolaasta kaupa lähimast inimasustusest 500 kilomeetri kaugusel elada, kui temperatuur on aprillis-mais 30–40 kraadi alla nulli või kui juulikuine suurvesi ähvardab hütist lootsiku teha.  

Pigemini räägin sellest, kui paganama uhke see pildirida ikkagi on. Film algab imeliste valgete lumiste kaadritega, kust õhkub kargust – tegelikult vist siiski halvavat külma, aga kui seda pole tundnud, siis ei oska ette kujutada –, karavaniga, mis üheksa päeva üle lumiste lagendike liigub, et siis jõuda pisikese hüti juurde, kuhu filmimehed maha jäävad. Hüti juurde, mis võib paista tavalise majakesena, kus on gaasipliit ja raadio, paar abihoonet, aga nagu üteldud on see lähimast asustusest 500 kilomeetrit eemal.

Nii on filmi esimene kuuendik pühendatud filmitegijate olmele, mis võiks olla iseenesest kahtlase väärtusega või odavat populaarsust püüdev võte, kui selle eesmärk ei oleks muus – anda vaatajale kontekst. Niisugune lähenemine mõjub mitu korda võimsamalt kui ekraanil kaardi näitamine, et siin me nüüd oleme. Kaart on abstraktne, elu on teine asi.

Siis jõuab kord filmi peategelaste – muskusveiste – kätte. Kui palju keegi neist enne teadis? Mina küll mitte midagi. Aga nad on äärmiselt sümpaatsed karvased hipid. Keerulise elusaatusega pealegi. Nende eluolust pikemalt rääkimine pole vahest siinse kirjatüki eesmärk, tähtis on filmi teema. Filmi peab vaatama. Ütlen vaid niipalju, et see film on taas kord tõestus, et kõik asjad maailmas on huvitavad. Kahju on ainult sellest, et elu on nii lühike, asju, millest tahaks teada saada, on võrreldamatult rohkem, kui ühe inimese elu sisse mahub.

Las elavad omaette

Aga eks see ongi dokumentalistika ja ka populaarteadusliku kirjanduse mõte: tuua üks killukene maailma mitmekesisusest inimesele kandikul kätte. Näidata, mismoodi elatakse, kus elatakse ja kes elavad. Näidata muu hulgas mustvalgel, et maailmas on veel nii eraldatud paiku, kus linnud pelgamata ja vaid kahekesi, mitte parve toel, filmimehele süüdimatult pähe ja kaamera otsa lendavad. Või on paiku, kus miljonipealine põh­ja­põtrade kari elava jõena üle metsiku tundra voolab. See on hämmastav vaatepilt.

Puutumatule loodusele mõel­des on ilmselgelt parem, kui pisike filmigrupp käib seal filmimas ja kogu muu maailma uudishimulikud vaatavad tulemust kinos või telerist.

Ja veel, muskusveised on loomad, kes häda korral ringkaitsesse võtavad. Tagumikud koos ja sarved väljapoole – taktika, mis toimib edukalt nende looduslike vaenlaste, huntide vastu. Aga püssikuuli vastu – tõesti mitte. Tõepoolest pole inimesel vaja sinna ronida. Las elavad. Rahus.

Dokfilm

Vassili Sarana

„Muskusveise tagasitulek” (Vesilind, Taimõr RosGeo)

Produtsent: Riho Västrik