Must lill heidab suure varju
“Must daalia” viib vaataja neljakümnendatesse aastatesse, mil filmimaailmas säras film noir. Süžeekäik klapib igati tolle laadiga. Peategelane on noor tore poksija Bucky Bleichert (Josh Hartnett), kes kaht kuritegu uurides avastab, et miski on mäda Taani riigis. Noore julge mehena loob ta armusuhted “musta” ja “valge” kaunitariga, kuigi mõlemast on oodata pahandust ja ohtu.
Lavastaja kasutab julgelt film noir’i klišeesid, kuid sugugi mitte õõnsalt, sest Hilary Swank ja Scarlett Johansson toovad enda mängitud tegelaskujudesse salapära ja kunstitõde.
Film noir tuleb tagasi
Filmil on üldse hea näitlejakoosseis. Josh Hartnett on veenvalt noor ja roheline mees, kes avastab maailma tegelikkuse, mis osutub räpasemaks, kui ta arvata oskas. Tema paarimees poksiringist ja politseist Lee Blanchard (Aaron Eckhart) mängib just seda tarmukust ja sümpaatset asjalikkust, mille kohta sobib vanasõna “vaga vesi – sügav põhi”.
Ja ometi ei ole “Must daalia” väga suur õnnestumine – midagi jääb mängus ja pildis puudu. Küll aga on see ülioluline näide filmimaailma trendide arengu kohta, kus paistab püüe taas ellu äratada ühte vana kunstivoolu. “Musta daalia” tulekuga haakub ka peagi meil kinno jõudev krimilugu “Hollywoodland”. Niisamuti on film noir’i tagasitulekust pannud rääkima Aki Kaurismäe “Äärelinna tuled”. Kõik need teosed pole täiel määral õnnestunud, ent peegeldavad hästi praegusaja vaimu, mitte kaugete minevikuaastate oma.
Kas ei ole asi selles, et film noir’i põhipostulaadid on osutunud ajakohaseks? Et jälle on ühiskonnas täheldatavad “mustad” ja “valged” iludused. Et lihtne ja heatahtlik peategelane avastab elu ääri-veeri uurides korporatiivse ja korrumpeerunud ühiskonna. Ja enamasti pole ükski asi selline, nagu see esmapilgul paistab. Näib ju kehtivat ka praeguse Eesti kohta?
“Musta daaliat” võib julgelt soovitada kui pilguheitu käsitlusele, mis kahtlemata kogub jõudu ja leiab endale uue sisu ja vormi. Rääkimaks tähtsatest asjadest.
