Mütoloogiline ja kriitiline Hellar Grabbi


TOOMAS LIIV

kriitikaraamat

Hellar Grabbi VABAL HääLEL. Mõtteid kahesajast eesti raamatust

Virgela, Tallinn 1997

Käsilolevasse jõulumelusse on ilmunud üks isemoodi eksiileestlane oma raamatuga. Kõne all on Hellar Grabbi kriitikavalimik "Vabal häälel. Mõtteid kahesajast eesti raamatust".

Paraku on välis-Eesti praegu üsna out. Ei taheta enam välis-Eestit, vaid juba päris-Euroopat. Siin peitubki Grabbi konks ja kõverus. Olles sünniaastaga 1929 Lennart Meri generatsioonikaaslane, olles pesuehtne eksiileestlane, on Grabbi samas ka Münchenis pesitsenud raadio Vaba Euroopa mees. See institutsioon oli aga juba peaaegu päris-Euroopa, peaaegu Luxembourg, Strasbourg, peaaegu Brüssel. Eriline konks sisaldub Grabbi vaba-euroopluse konspireerituses. Ta tunnistab: "Et ma Münchenis paiknevale raadiole 15 aastat kaastööd tegin, oli teadmata väljaspool raadio toimetust." (Lk 9)

Mitmepalgeline Grabbi

Kirjandussaadetes olevat Grabbi nimeks olnud Toomas Rand, poliitiliste kommentaaride puhul aga Kalju Põder. Seega astub nüüd lugejate ette (vähemalt) kolme nimega mees, kes nn Nõukogude Eestit külastas põhjalikult koguni neljal korral (aastatel 1968, 1969, 1972, 1977). Tegemist on tõeliselt müstilise isikuga - 1980. aastate alguses räägiti Grabbist juba memuaarlikke imelugusid, ta oli muutunud mütoloogiliseks käsilaseks, ta oli mingi imperialistlik (karvane) käsi, välismaa mütoloogia, nüüd on ta raamatuna kõigile lugemiseks. Nüüd on vabadus.

Pikka aega oli Grabbi juhtivalt tegev kultuuriajakirja Mana väljaandmisel. See määras. Poliitilistelt ja esteetilistelt arusaamadelt kuulub ta eksiil-Eesti nn Mana-meeskonda, mis paljus vastandus ülejäänud emigrantidele. Mana-meeskond aktsepteeris Eesti NSV olemasolu ja tajus (eesti) nõukogude kirjanduses eelkõige partnerit (ehkki totalitaarset). Kuigi Grabbi Eesti NSV totalitaarsust koos kõige eelnenu ja kaasnevaga tavaliselt kritiseerib, tundub mulle, et ta mingis mõttes seda kritiseeritavat ikkagi austas. Kas USA ülikoolid tõepoolest õpetasid (ja õpetavad?) oma üliõpilased pahempoolseteks? On ju Grabbigi õppinud New Yorgi Columbia ülikoolis (lõpetas 1957).

Pädev kilukarbist väljas

Kirjanduskriitikuna esindab ta raamatus "Vabal häälel" professionaalset ajalehearvustust. Grabbi kõige suurem voorus on arusaadavus, tema lähtepunkt tundub olevat sisu ja vormi kategoriaalne olemasolu. Ehk nagu Villem Grossi romaani "ülekoormatud paadis" arvustades kirjutab: "Selline sisu ja vormi vastuolu mõjub segavalt." (lk 33)

Grabbi hinnangud ja järeldused on pädevad. Eestikeelse eestlasena eksiilis on ta esiteks ja esmajoones "oma", teiseks ja põhimõtteliselt ometi "võõras, eurooplane, ameeriklane". Niisugune topeltolek, kahekordne kuuluvus, teatav käristatus annab talle võimaluse aastal 1978 kirjutada: "Jääb tunne, et eesti kirjanduskriitika elab ja tegutseb nagu kilukarbis. üle kilukarbi serva vaatamist tuleb vähe ette - ja ometi oleks see vajalik eesti kirjandusliku mõtte ja loomingu võrdlevaks käsitluseks. Võrdlev käsitelu puudub isegi nõukogude paljurahvuselise kirjanduse piirides, rääkimata kaasaegsest väliskirjandusest." (lk 126)

See kehtib ka detsembris 1997. Eesti kultuuritegelased koos oma kultuuriga tormavad/rüselevad aina Euroopasse. Selle asemel, et ennast Euroopaga võrrelda. Kilukarp on jäänud kilukarbiks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare