“Pisarad tulevad silma,” kostab Mehhiko härrasmees Avery uurimiskeskuses. Vitriinis on kuulutus: “Müüa neegrid, muulad ja põllutöömasinad.” Selle kõrval orjade käe- ja jalarauad. Avery keskus, kus asus Charlestoni esimene mustanahaliste kool, on talletanud aukartustäratava afroameerika pärandi alates orjapidamise aja dokumentidest. Valged inimesed sinna liiga tihti ei satu. “Eks huvid ole erinevad,” nenditakse majas.

Tabuteema senini


Myra, Dolly, Rose, John, Benjamin ja Tomas olid viis mustanahalist last, kes müüdi Charlestoni viimasel orjaoksjonil 1861. aastal. Neli aastat hiljem marssis peatänaval põhjaosariikide mustade sõdurite rügement, kuulutades kodusõja ja orjapidamise lõppu. Ameerikas oli toona neli miljonit orja. Enamik neist saabus Ameerikasse laevatrümmidesse aheldatult Charlestoni sadama kaudu.

Valgete turistide voog liigub East Bay tänaval, fotoaparaadid plõksumas, huulil ilmetlushüüded. Neoklassitsistlikud, hiigelsammaste ja läbi kolme korruse ulatuvate rõdudega häärberid on vaatamist väärt.

“Orjandus on mu suguvõsa tagamaa. Et meie perel oli vähe orje, pole vabandus. Orjandusest tuleb rohkem rääkida, ainult nii saame minevikust üle. Ka sellest tuleb rääkida, et siinsed häärberid on ehitatud orjapidajatele orjade tööga,” nendib Robert Gurley, Charlestoni muinsuskaitse seltsi üks juhte.

Paraku muutuvad USA vanima, 1773. aastal asutatud Charlestoni muuseumi töötajad kidakeelseks, kui uurida orjanduse detaile. Nad ei soovi rääkida. Või kui räägitakse, siis seda, et tegelikult polnud Aafrikast röövitud mustanahaliste elu farmides väga raske, päevatöö järel võis ori ka oma kodu eest hoolt kanda.

Eelmise sajandi kahekümnendail Charlestonis sündinud samanimeline tants sai ühe versiooni kohaselt alguse sellest, et napsised valged naeruvääristasid mustade tantsu. Ehk see ongi põhjus, miks linnas ega muuseumis ei kohta üleilmse kuulsusega tantsule ühtki viidet.

Porgy ja Bessi sünnikoht

Kui Washingtonis moodustavad mustad ja valged ühtlase kirju ja nähtavate kompleksideta suhtleva massi, siis Charlestonis on rassivahe näha tänavalgi. Igal uulitsal kindlat värvi inimesed. “Veel 1960-ndail olnuks võimatu, et must läheb koos valgetega kesklinna restorani,” nendivad kohaliku elu tundjad.

Kui võrrelda valgete ja mustade välja antud Charlestoni tutvustavaid brosˇüüre, jääb mulje, nagu oleks tegemist kahe eri linnaga. Valgete reisijuht kutsub sˇoppama, restoranidesse, väljasõidule farmidesse, mansion’itesse.

Mustade koostatud raamatus antakse ülevaade Lõuna-Carolina orjanduslikust ajaloost ja räägitakse linna kuulsaks teinud rohukorvi punumise traditsioonist, mille tõid kaasa Sierra Leone orjad. Valge korviostja ei tea sellest kõigest midagi. Soovitatakse jalutuskäike ajaloolistesse ääreasumitesse, Pory ja Bessiga seotud paikadesse. Just mustade äärelinnas, Catfish Row tänaval toimuvad ju George Gershwini kultusooperi sündmused.

Linnast eemal seisab taastatud Snee farmi häärber, mille omanik oli USA iseseisvusdeklaratsioonile allkirja andnud ja sellesse mõne peatüki kirjutanud Charles Pikney.

“Mõned külastajad keeravad jalapealt ringi, kui kuulevad, et farmiomanik pidas orje,” räägib maja perenaine Carlin Timmons. Ta nendib: tõe huvides oleks vaja lisaks orjapidaja häärberile taastad ka orjade eluasemed. Paraku pole selleks raha leitud.1

Iga aasta septembri lõpul võtavad kümned tuhanded Carolina’ aga ka California tumedanahalised elanikud ette teekonna Charlestoni, et kohtuda festivalil nimega Moja.

“On sümboolne, et meie pidu toimub endises orjapidajate linnas Charlestonis, mille sadama kaudu saabus USA-sse enamik Aafrikast toodud orje. Täna näitame just siin, kui rikas on meie kultuur, mis saanud kogu Ühendriikide omaks.” Nii nendib üks kahekümne kolmandat korda toimuva festivali korraldajatest, paludes oma nime siiski mainimata jätta. Mine tea, mis ajaloost ausalt rääkimine võib kaasa tuua.

Reede pärastlõunal kaigub Charlestoni tänavatel trummipõrin, rahvariideis mustad koolilapsed liiguvad hüplevas rongkäigus sadama poole. Reggae-pidu algab.

Maitsete sümfoonia

Must kogukond koguneb, väliköökides löövad ninna Kariibi mere ja musta mandri lõhnad. “Võtke ometigi veel, öelge teistele valgetele ka, mida võib siin hamburgeri asemel saada,” on must mammi külalise isukusest vaimustuses. Tema kokku keedetud krevettide, kana, riisi, ubade ja maisi segu paneb suu õhkuma, on ülimaitsev. Kiidaks segu küll teistele valgetele, aga kümnetuhandene rahvamass, kes sadamaveersetel tänavatel reggae taktis õõtsub ja kallistab, on sama tume kui lõunaosariikide niiskelt kuum öö. Politsei igavleb tühja.

Päev hiljem seisab kunstnik Mary E. Youngblood Hampton Parki veeres, paneb laadamelu keskel töid üles. “Olen õnnelik, et saan ikka ja jälle Moja festivalile tulla, sest siin, oma inimeste keskel tunnen end niiii hästi.”

Laval algab tantsukontsert. Rütmide ja liigutuste kiirus tekitab tunde, et eestlaste marupolka võib selle kõrval tunduda paigalseisuna.

Trummisoolo pühakojas

Õhtuhakul täidab mustanahaliste mass Charlestoni ühe suurima, St Matthew luteri kiriku kesklinnas. Peatänav King Street, kus tavaliselt uitab higi pühkivate valgete turistide armaada, on korraga täis kübarate ja ülikondadega rõõmsaid musti inimesi. Triigitud-viigitud taustal tunnevad mõned üksikud kirikusse sattunud valged end oma teksaste ja T-särkidega mõneti ebamugavalt.

Juba gospelesinejate nimed – Anthony E. Burke ja Randolph Miller – panevad rahva silmad särama. Mis siis veel rääkida rütmikast palvemuusikast.

“Võib-olla olete täna siin viimast korda, võib-olla olete homme surnud, seepärast rõõmustage just täna,” hüüab konferansjee, saades vastuseks sajahäälse “Jaa!!!” Ning rahvas rõõmustab – kaks ja pool tundi täiel hingel. Juba esimesed laulud toovad kaasa sõrmenipsutamise, mis paisub lakkamatuks käteplaksuks ja kiitusehüüeteks ka laulude ajal. Varsti hakkab üks ja teine bassihääl saalis kaasa laulma, taustaks kõlav tiiskant. Juba tõustakse püsti, lehvitatakse käsi taeva poole.

“Mul on tore taevas olla,” teatab laul. Olen surnud, kõnnin koos sinuga, mu Jumal, taevas ringi. Laulame ja palvetame terve päeva ning tööd ei pea üldse tegema, on laulu sisu. Anthony Burke laulab ja pühib silmi – elu paradiisis on nii ilus. Rahvas nutab kaasa.

Mida kontserdi lõpu poole, seda paksemaks muutub õhk. Must mass leemendab, laulab täiel häälel koos esinejatega. Basskitarr tümiseb, trummid taovad, kaks klaverit saadab pühade võlvide alla vapustavaid džässisoolosid.

Lõpupala lauldakse püsti seistes, jalgadega tampides, käsi plaksutades, puusanõks käib asja juurde. “Jumal armastab meid tõesti,” nendib sihvakas must neiu kontserdi järel kirikutrepil, ja kergitab kelmikalt kübarat. Seitse pidupäeva on veel ees.

Mustade pärand: Onu Remuse jutud

•• Charlestoni ümbruses hinnati Sierra Leonest toodud orje, kes tõid kaasa riisikasvatuse traditsiooni. Paljud neist säilitasid kreooli keele, õppisid inglise keelt lisaks, sündis kogukond ja keel, mil nimeks gullah. Sierra Leone ja gullahi traditsioonidesse kuulub jutuvestmine, kusjuures loomajuttude kangelane on taibukas jänes. Nende lugude põhjal kirjutas Joel Chandler Harris 1880ndatel Onu Remuse jutud. Ehk teisisõnu sõnu ilma gullah keele ja meeleta poleks meil Jänku-onu ega Rebase-onu.

Paarkümmend tuhat huvilist

•• Kahekümne kolmas afroameerika ja Kariibi mere kunstifestival Moja kestis Charlestonis 30. septembrist 8. oktoobrini. Moja tähendab suahiili keeles “üks”.

•• Külastajaid on varasematel aastatel olnud 20 000 ringis.

Kavas on arvukalt kontserte, kunstinäitusi ja laat. Aga ka kirjandus-, luule- ja jutuvestmisõhtuid, toimub noortefoorum, tantsumeistriklass jms.

•• Festivali kodulehekülg: www. mojafestival.org