Müügile tuli Akadeemia 80. ilmumisaastapäeva number



Müügile tuli Akadeemia 80. ilmumisaastapäeva number
Akadeemia kampaaniarepro

Akadeemia 80. ilmumisaastapäeva numbri ümbriskaante kujundus on kohandatud koopia esimese väljaande palendusest (maikuu 1937).

Avalehekülgedel avaldame meie emakeelt ülendava monoloogi lavastusest „Y-generatsioon“ (Ugala teatris 2013–2014, lavastaja Adeele Sepp). Mehis Pihla ja Klaudia Tiitsmaa teksti saab nautida ka Youtube’ist.

15. emakeelepäeva seminaril „Kas emakeelele lüüakse hingekella?“ peetud ettekandes paneb Jaak Jõerüüt südamele, et meie identiteeti toetab ennekõike keel, ja kui keel kaob, jääb sellele Põhja-Euroopa territooriumile alles vaid rühm bioloogilisi olendeid, mitte rahvus, rääkimata juba kultuurrahvusest. Tauniva hinnangu saab ka Eesti presidendi kõne vabariigi aastapäeval 24. veebruaril 2017, milles autori arvates oli emakeele suhtes esitatud kahtlaselt kahemõttelisi väljendeid. Muretsemiseks on enamgi põhjust, sest rahva tohutu usalduskrediidi pälvinud rahvusülikoolis on hakatud omakeelset õpet asendama ingliskeelsega. Aga inimeste suhtlemist, maailmaküla ja vastastikust rikastamist primitiivselt absolutiseerivad inimesed ei mõtle eestlaste kohustusele kogu inimkonna ees. Eesti kõige unikaalsem maavara ehk loodusvara on eesti keel. Mitte keegi maakera peal ja ilmselt terves universumis ei saa selle hoidmisega hakkama peale meie. See on väärtus kogu tsiviliseeritud inimkonna jaoks ja meie kohus on seda kogu inimkonna jaoks alles hoida. Inglise keele säilitamise ja arendamise kohustus on teistel.

Hellar Lill käsitleb pädevuskonflikti Eesti riigikaitse juhtimisel pärast iseseisvuse taastamist. Riigikaitse korralduse põhimõtted sõnastati 1992. aasta suvel rahvahääletusel heaks kiidetud põhiseaduse 10. peatükis, mis oli ajendatud 1938. aasta põhiseaduse vastavatest sätetest, kuid ei andnud selgesõnalist vastust, kas kaitsevägede juhataja peab alluma presidendile või valitsusele ja kaitseministrile. Kuigi riigikogul oli õigus kaitseväejuhatajat eemaldada ja ametisse nimetada, pidi ettepaneku tegema president. Riigikaitse juhtimise ebaselgest ja vastuolulisest sõnastusest tulenev pädevuskonflikt takistas riigikaitse arengut läbi 1990. aastate, andes nii kaitseväe juhatajale kui ka kaitseministrile võimaluse tõlgendada alluvussuhet mitmeti ning probleemide tekkides osutada teise poole tegematajätmistele. Kui 1997. aastal oli põhiseaduse ekspertiisikomisjon soovitanud üldse loobuda presidendi nimetamisest riigikaitse kõrgeimaks juhiks, siis 2011. aastal jõustunud parandus jättis välja vaid vastava paragrahvi kolmanda sätte, mis puudutab kaitseväe juhataja ja ülemjuhataja staatust ning otseselt nende ametisse nimetamise ja vabastamise korda. Riigikaitse juhtimise funktsioon on nüüd selgesti antud Vabariigi Valitsusele, seega meie põhiseaduslikule korraldusele sobivalt täitev-korraldava võimu alla.

Mistahes teadusel on alati ka oma inimlik Kuu tagumine pool. See võib olla sentimentaalne või vähemasti lüüriline ega tarvitse sugugi mitte iga kord mõjutada teadusliku tähelepaneku, avastuse või järelduse tunnetuslikku profiili. Peeter Oleski essee rajaneb kahel raamatul, mis mõlemad on ilmunud aastal 2016. Ühe autor on tippfüüsik Vitali Ginzburg (1916–2009). See kannab peakirja Kirjad armsamale ja sisaldab tema kirju oma teisele abikaasale Nina Jermakovale (1922). Nende kirjavahetus aastail 1946–1953 (ja sealt edasi) oli kahepoolne. Välja arvatud üks erand, on see avaldatud siiski ühepoolsena. Teise pealkirjaks on Kapitsa. Mälestused ja kirjad. Raamatu kokkuleppeliseks autoriks võib pidada Anna Kapitsat (1903–1996), tippfüüsik Pjotr Kapitsa teist abikaasat, kes oli pühendunud oma abikaasale ja nende kahele pojale, kuid elas ka iseseisvat elu. Raamat dokumenteeribki seda pühendumust ning ka vaimset iseseisvust, mis algas juba Vene keisririigi lõpul ja jätkus ka pärast seda, kui Pjotr Kapitsa raske insuldi tagajärjel suri. Vitali Ginzburgi kirjad abikaasale on eelkõige armastuskirjad väliselt lüürikavaenulikust ajast, mil poliitõppus oli tähtsam kui armastus. Anna Kapitsa kirjad abikaasale ning side abikaasaga olid väga tihedad 1930. aastate keskel, mil Anna Kapitsa sõdis järeleandmatult selle eest, et tema mees saaks jätkata uurimusi ülimadalate temperatuuride ja ülitugevate magnetväljade vallas heeliumi veeldamise alal — tööd, mis viisidki ülivoolavuse sedastamiseni.

Kaheksandal sajandil kirjutatud Abū Yūsufi Kitāb al-kharādž (Kharādž-maksu raamat; tlk Üllar Peterson) on vanim täielikult säilinud õigusalane käsitlus islamiriigi toimemehhanismidest. Kharādž’ist kujunes iseseisev žanr, mis on ülioluline seepärast, et vaatleb allutatud alade maksukorralduse üht aluselementi ja ühtlasi üht riigi peamist sissetulekuallikat — teiseusulisi. Aga otseselt maksustamisele on selles raamatus pühendatud väike osa, valdavalt vaatleb see islamimaailma haldusküsimusi, selle geograafiat, ajalugu ja õigust. Esmakordselt leiame siit süstemaatilise, kuid võrreldes hilisemate töödega mõnevõrra algelise käsitluse islami põhiallikates öeldust: islam käsitleb teiste monoteistlike religioonide esindajaid seni vaenlastena, uskmatutena, kuni need ei allu islamiriigile poliitiliselt; et poliitiliselt islamiriigile alludes saavad neist dhimmi’d — piiratud õigustega kodanikud; ebajumalakummardajate suhtes sätestatakse aga ainsa võimalusena islami vastuvõtt; et islamist loobumine ja vähimgi kahtlemine selle ülevuses on surmapatt.

Keelefilosoofias valitseva seisukoha järgi saame lausetele õigusega omistada tõetingimuslikku sisu sõltumata kõneteost, mille sooritamiseks lauset kasutatakse. See seisukoht, mida François Recanati (tlk Henrik Sova) nimetab literalismiks, vastandub ühele teisele vaatele, mis meenutab seda, mida pooldasid tavakeele filosoofid umbes pool sajandit tagasi. Selle teise vaate järgi, mida ta nimetab kontekstualismiks, on sisu peamisteks kandjateks kõneteod. Ainult kõneteo kontekstis väljendab lause kindlaksmääratud sisu. Recanati eesmärk ei ole väidelda kontekstualismi kasuks (ega vastu), vaid kõigest veenda lugejat, et väitluseks on alust. See tähendab lahtilaskmist viimasest literalistlikust eelarvamusest: peame lõpetama eeldamise, justkui oleks olemas selline asi nagu lausungiga väljendatud minimaalne propositsioon. Tähtis on mõista, et see literalistlik eeldus — kuigi keelefilosoofide seas levinud — tugineb põhimõttelisele ja väga kaheldavale arusaamale nii sõna- kui lausetähendusest. Pole mingit alust a priori välistada kontekstualistlikku käsitlust sõna ja lause tähendusest, isegi kui selline lähenemine toob kaasa „minimaalse propositsiooni“ olemasolu eituse.

Irene Tiivel eristab idiomaatikat kitsamas ja laiemas mõttes. Kitsam idiomaatika on autori mõiste, mis tähistab sellist idiomaatikat, millest saab aru iga emakeele kasutaja, ilma et see vajaks erilist selgitust, nagu näiteks eesti keele puhul „kadus kui tina tuhka“, „pistis plehku“, „osutas karuteene“, „lasi jalga“, „torkas pähe“. Laiem idiomaatika hõlmab tohutu hulga kujundeid, koguni põhiosa kõnekeelest. See on aga tunnetatav üksnes võrreldavalt vastava mõistega mõnes võõrkeeles ja emakeele kasutaja ei pea igat väljendit oma keeles sugugi idiomaatiliseks. Nii võiks inglane meiega eesti keelt rääkides pahaaimamatult öelda, et ta maksab tähelepanu või paneb palitu endale peale, aga meie oleme hädas selliste väljendite tõlkimisega nagu I am all right, I wonder. Autor on kuulnud televisiooni- ja raadiosaadetes väljendi she went to the bedroom and changed tõlkeks, et ta läks magamistuppa ja muutus, et orkester mängis perioodilistel instrumentidel (period instruments — ajaloolised, vastava ajastu originaalpillid). Tundub, et mida vanem on mõni elav keel, seda arenenum on selle laiem idiomaatika ehk selle keele spetsiifiline fraseoloogia, mis on talle orgaaniliselt omane. See on ühele kultuurile ja rahvuse mõtteviisile iseloomulik keelekasutus, selle rahva mentaliteet. Seetõttu on ka spetsiifilise fraseoloogia ehk laiema idiomaatika tundmine mõne keele oskuse tõeline näitaja ning selle õpetamine foneetika, morfoloogia ja süntaksi järel kõige raskem.

Arvustuste rubriigis vaatleb Mart Velsker Jaan Unduski teost Eesti kirjanike ilmavaatest ja Toomas Kiho sirvib Akadeemiat number 1.

Ilukirjanduse osas on Erki Lind tõlkinud Hildebrandi laulu. Ühe päeva meile omasest argielust on koomiksilaadselt üles joonistanud Anna Ring.

Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee. Vt ka www.facebook.com/AjakiriAkadeemia/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare