Muusik loeb nooti nagu raamatut
“Ega kõike pähe õpita. Peale noodis olevate akadeemiliste märkide, nagu piano, crescendo jne, joonistan ma endale igasuguseid abimärke nooti. Kritseldan prillid noodi kohale - see tähendab, et pean selle takti ajal väga tähelepanelik olema ja dirigenti jälgima. Kui joonistan noole, siis pean selle koha peal tempos kiiremini edasi minema jne. Ja mitte ainult endale, ma panen kirja ka kolleegidele, kes järgmisel etendusel samast noodist mängivad.”
Nii et muusikatekst pole teil kunagi peas nagu näitlejal dialoog.
“Ei, muusika on ainult üldjoontes peas, aga aja jooksul kulub teatriorkestri repertuaar lihtsalt pähe, sest seda mängitakse nii palju. Sümfooniaorkestris - näiteks ERSOs - on muidugi teisiti. Neil on igal nädalal uued teosed. Ja aasta jooksul ei kordu tegelikult midagi. Proove on neil ka vähe, igal esmaspäeval alustatakse proovis uue teosega ja igal reedel on juba kontsert. Viie prooviga peab palju talletama, aga sellise kontsentreerumisega harjub. Peab enda osa hästi teadma. Kui on tunne, et mõne teosega on probleeme, võib varem harjutama hakata, sest repertuaarikava pannakse varakult välja.
Teatris on aga proove kuu aega kindlasti, nii et kõik jõuab pähe kuluda. Peab ainult väga vastuvõtlik olema, sest õhtul mängin ma ühte etendust ja hommikul teen juba teise etenduse proove.”
Kui pillimehed on nii profid ja tunnevad hästi nooti, milleks siis dirigenti vaja on?
“Mu vanem vend ei ole muusik. Ükskord küsis ta, miks teil dirigenti vaja on, teil on ju noodid ees. Seletasin talle vist kaks ja pool tundi, aga pole siiani kindel, kas ta sai asjast aru või ei.
Ühesõnaga - kui laval on sada inimest, kellest igaüks on omaette isiksus, igaühel on oma muusikaline lähenemisviis, siis peab olema inimene, kes asja koordineerib. Lennunduses on samuti - kõik lendurid oskavad ju lennata, aga koordineerimine peab ka olema, et nad üksteisele otsa ei sõidaks.”
Kas oled etendusel vale noodi puhunud? Mis siis juhtub?
“Sel puhul soovitakse õnne, kästakse püsti tõusta ja kummardada! See on muidugi nali. Aga dirigent soovitab: kui sa etenduse ajal sisse mängid (valesti - toim.), siis puhu ikka korralik noot, mitte määä. Nagu see noot olekski pidanud seal olema. Olen kuulnud, et Berliini ooperis peab valenoodi pärast seletuskirja kirjutama. Dirigendid on isegi öelnud, et kui noor trompetimängija kolmel etendusel järjest pole valesti mänginud, on alust arvata, et ta kunagi ei eksi. Sest balleti puhul ei tee pillimees ilma dirigendita midagi, laval toimuvat ju orkestriaugust ei näe, ooperi puhul kuulen vähemalt laulu. Balletis lööb dirigent loo siis kinni, kui baleriinil on ilusti kaks jalga maa peal ja number lõpetatud, aga selleni võib mõnikord väga palju aega minna. Kui orkestrant pole harjunud balletti mängima, siis võib valel ajal mängida küü - noodi järgi küll õigesti, aga mitte lavategevuse järgi.
Mu esimene etendus teatris oli “Don Quijote”, iga pildi lõpus paugutasin korra sisse.”
Kuulu järgi on olemas professionaalseid orkestreid, kes lausa meelega, nalja pärast valesti mängivad.
“Soomes on olemas spetsiaalne valestimänguorkester. Kümme aastat tagasi liikus nende lint ka Eestis ringi ja pillimehed pidid ennast puruks naerma. Valesti mängida on kohutavalt raske. Selleks tuleb mängida mustalt - natuke madalamalt ning tuntud koha peal mõni vale noot. Veel lastakse esimesel häälel mängida vaiksemalt ja teisel üle röökida.
Kui Oskar Lutsu “Sügis“ 1990. aastal välja tuli, kutsuti mind ka filmimuusikat sisse mängima. Oli Veljo Tormise muusika ja ta tahtis, et orkester mängiks nagu külaorkester.”
Umbes nagu Väägvere orkester?
“Jah, ja see oli nii raske, jaurasime sellega tükk aega. Tormis tuli mitu korda foonikast välja, et kuulge, see on liiga ilus, see ei sobi. Püüdke veel koledamalt. Tükk tegemist oli, et aru saada, mis asi see kole siis on. Ega ei oskagi aru saada. Lõpuks ajasime ikka pillid hirmsasti häälest ära, et robustset tooni saada.”
Järelikult sel Soome valestimängijate orkestril pidid olema erijuhenditega noodid, kuidas koledasti mängida?
“Jah, väga keerulised noodid pidid neil olema, sest peab ju ikka õigesti valesti mängima. Nende nimi on Retuperä orkester, ja kui meil midagi valesti läheb, ütleme tihti, et kontsert oli täielik retuperä.”
Kellel teie orkestrist on kõige lihtsam noot? Kõrvalt vaadates jääb mulje, et sellel mehel, kes aeg-ajalt taldrikuid kokku lööb?
“Oh ei! Taldrikud, suur trumm, triangel, soolotrumm ja kastanjetid kirjutatakse tavaliselt ühte nooti, ja seal on viie noodijoone peal selline sigri-migri, et sellest aru saamiseks peab väga hea navigeerimisoskus olema. Ühel etendusel olen ma trianglit mänginud, polnud üldse keeruline partii - iga löögi peal oli vaja üks kõll teha. Pärast olin üleni märg, sest ma pidin pidevalt vaatama, et ma selle sigri-migri sees trianglirida ära ei kaotaks. Minu arvates on löökpillimängijatel kõige keerulisem noot.”
Kas peale valede nootide ka muid õnnetusi juhtub? Kas etenduse ajal on keegi orkestriauku kukkunud?
“Kui röövlid tulid Pipi raha ära varastama, hakkas Pipi neid sellise hooga rullima, et röövlid kukkusid orkestriauku, pillide peale. Nad võisid väga haiget saada.
Ühe etenduse ajal pidi vürst oda lavasse kinni lööma, aga viskas selle orkestriauku otse sarvemängija kõrvale - kümme senti kintsu läks. “Boheemis” peab Musetta närviliselt taldrikuid lõhkuma, ükskord viskas ta alustassi nii maha, et sakilise servaga kild lendas minu kõrvale teise trompeti tooli, kõmdi, kinni. Trompetimängija oli just ära läinud.
Lavalt on kukkunud ka apelsine, pudeleid ja kaabu väga osavalt otse klarnetimängijale pähe.”
Kas teatris kindlustust pole?
“Vahepeal oli, Estonia teater tegi sellise jõulukingituse, aga nüüd enam ei ole. Ega asi nii eluohtlik ka pole.”
Kuidas te noote meelde jätate?
Anu Laas, Rahvusooperi Sümfooniaorkestri II viiul:
“Noote pole vajagi nii väga meelde jätta - noodikiri on minule kui muusikainimesele sama tavaline kui tähekiri. Selle lugemine on lihtsalt üks hariduse liike. Ei lööda ju käsi kokku, kui keegi raamatust midagi hästi ette loeb.
Kuna keelpillid mängivad tavaliselt läbi terve teose ja harva on pikki pause, siis on trompeti kombel oma sissetulekut raske maha magada. Kui aga midagi juhtubki, siis keelpillirühmas on seitse viiulit. Kui üks läheb sassi, siis teised mängivad ju õigesti, kokkuvõttes pole eriti midagi aru saada, aga trompeti puhul on teisiti - tema mängib tihtilugu üksinda.”
Aivar Vassiljev, Rahvusooperi Sümfooniaorkestri löökpillimängija:
“Löökpille on seepärast raske mängida, et pause on rohkem kui teistel pillidel. Sisuliselt seisneb meie töö pauside lugemises. Oleneb partiist, aga Bizet´ “Carmenis” on näiteks ühes kohas 40minutine paus. Kui ajaarvestusega sassi lähed, siis...
Proovide käigus selgub ka ajaliselt, kui palju on umbes ühest pausist teiseni. Kui on pikem paus, siis kas istun niisama või hiilin puhkeruumi ja teen näiteks suitsu. Loodan, et inimesed seda ei näe, kui ma ära käin, tegelikult pole see ilus.”
Keelpill ja löökpill vaidlevad
Anu: “Kuule, Aivar, millega sa seda seletad, et teil kogu aeg midagi maha kukub? Mul pole elu sees viiul maha kukkunud - see pill on ju nagu minu hing, minu käepikendus.”
Aivar: “Ðtðedrini “Carmenis” tuleb mul ühest noodist seitset eri pilli mängida, siis lihtsalt ühte kiiruga käest pannes ja teist võttes võib midagi maha ka pillata.”
Anu: “No nii, aga kui see juhtub balletis kõige vaiksema koha peal?”
Aivar: “Siis on nalja kui palju! Ehehee...”
Millest räägib noot?
Esimene trompet Andres Peetson:
Iga pillirühm mängib noodist, mis sisaldab ainult konkreetse pilli nooditeksti, teisi instrumente seal kirjas pole. Dirigent seevastu juhatab nn partituurist, kus on kõikide pillide nooditekst sees.
Suures orkestris asju pähe ei õpita. Loetakse noodist ja jälgitakse dirigenti. Küll aga õpivad väiksemad kammerkoosseisud tihti lood pähe, sest neil pole dirigenti, kes muusikat ühes hingamises hoiaks. Suur osa nende tähelepanu peab kuluma üksteise jälgimisele.
Pillimehe abimehed:
PRILLID: Kritseldatud prillid tähendavad “Raske koht!”. Siis peab eriti tähelepanelik olema ja dirigenti hoolega jälgima.
NOOL: Omakäeliselt joonistatud nooleke nootide kohal tähendab, et on vaja kiiremini mängida kui tekstis kirjas.
LAULUTEKST: Lauluteksti katkend noodis aitab pikkade pauside ajal järge hoida. Jälgima peab laval toimuvat.
Pillimehe segajad:
NELJA PEALT KAHE PEALE: Taktilöögi vahetus nõuab tähelepanu. Kui ei tea, kas dirigent lööb takti “kahe peale” või “nelja peale” (st juhatab teisiti, kui noodis), läheb pausidearvestus sassi ja pausid saavad kas liiga hilja või vara otsa. Siis võib tõenäoliselt “kukk” (valenoot) tulla.
PAUSID: Pause (siin kokku 18 takti) on trompetimängijal tavaliselt päris palju ja nende lugemine võib sassi minna, sest ega ta oma noodist ei näe, kus ülejäänud pillid parasjagu on. Kui ta hästi antud teost ei tunne ja järje kaotab, siis on kolleegid, kes põlvega panevad, naerab Andres. Dirigendi peale loota ei saa, ka tema võib unustada märku anda.
Helen Arusoo
