Kleis on tsitaat

Võib-olla on nüüdseks juba kohatu meenutada, et Kleis on kunstialaselt põhihariduselt tekstiilikunstnik, kes alles hiljem siirdus interdistsiplinaarsete kunstiõpingute rajale kunstiakadeemia magistrantuuris. Kahtlemata väga alternatiivne hariduslik hakatus ühele eesti uuendusmuusika eestvedajale. Kui aga meenutada, et Kleisi kompanjon Andres Lõo bändis Luarvik Luarvik on aastaid tudeerinud samas asutuses nahakunsti, siis hakkab tasapisi paljastuma ses ansamblis viljeldava art rock’i kasvulava.

Kleisile on mitmekülgne haridus andnud tohutu eelise rangete professionaalide ees, kes vilunult hoiduvad tundmatutele kapsamaadele eksimast. Kleis, vastupidi, saab oma adrenaliinilaksu just surfamisest võõrastel pildi- ja helimaastikel ning nende intoneerimisest uutes kõrgustes. Oli tal ju hiljuti üks ühisnäitus Kiwa ja Lõoga, pealkirjaks “Ma olen tsitaat”. Eesti kunstnike enamikule tähendaks selline ülestunnistus midagi sama hullu kui alkoholismipahe. Kleisile aga tõdemust, et teistmoodi ei olegi võimalik.

Mitte et kõik oleks juba ära tehtud, Kleis lihtsalt jutustab teiste vanu lugusid isikliku tämbriga uuesti üle ning sellestki sünnib midagi erilist. Näiteks näen ma, et ühel Kleisi maalil on kohtunud Toomas Vindi maastik Tiit Pääsukese erootiliste maalimotiividega. Või on see hoopis Jüri Palm, ma ei tea. Ükskõik, ilma Kleisita poleks need maailmad iial kohtunud.

Mihkel Kleis ja helikunst

•• Kunstnik Mihkel Kleis on sama tuntud, kui mitte tuntumgi ka muusikuna. Kollektiiv, millega juba keskkooli ajal bändi teinud Kleisi nime saab enim seostada, on 1998. aastal kokku tulnud Luarvik Luarvik, kus ta koos trummar Andres Lõo ja ühe või mitme varieeruva vabaliikmega loob süntesaatoril lugusid siiamaani. Luarviku ja Kleisi rohkete kõrvalprojektide (Edasi, Briljantkäed, Michael Clays Fatal Beat) muusikaline stiil on läbi aja kõikunud popilikust progest minimalistliku spacerokini.

•• Laupäeval, 25. septembril kell 17 on Hobusepea galeriis Kleisi projekt Edasi.