MUUSIKA: Eesti rockiklassika muudetud nurgaga peeglis
Õllesummer 2001 kulmineerus kontserdiga ansambli Ruja muusikast, mille seaded solistidele, ansamblile ja orkestrile tegid Rein Rannap ja Tõnu Kõrvits. Kontserdi võiks üldjoontes liigitada suveürituseks, millest vaatasid vastu ka professionaalide ambitsioonid, "parasvöötme parima pianisti" Rannapi ekstsentriline klaverigeenius ja arranzheerijate tõsiselt ette võetud orkestreerimistöö, millest küll märkimisväärne osa jäi vaba õhu tingimustes pigem aimatavaks. Lauluväljaku väravate poole jalutav rahvasuu hindas õhtut lihtsate sõnadega: "Mõned laulud olid kahvatud ja kõla ei tulnud välja." Kõike muud kui kahvatu oli Maarjaga eesotsas esitatud "Nii vaikseks kõik on jäänud". Maarja kõrval näis publikule kõige rohkem meeldivat Estonia teatri popstaar Jassi Zahharov, kellel "kõla tuleb alati välja". Ooperlike maneeridega lauldud "Tangos" Zahharovi ja orkestri koostöö küll logises, kuid erinevalt mõnest teisest laulust oli selles esituses küte sees.
OLIN PUBERTEEDIEAS haiglane Ruja-armastaja Tartust, kellele sealsed levimuusikapäevad olid aasta tippsündmus ja keda kuulmata jäänud Ruja kontserdid teistes linnades ajasid nutma. Ülemäärane armastus käskis vaikida häälel, mis ütles, et kõik mis lemmik teeb, ei paku ühtviisi palju. Kui etaloniks olid nö tõsised lood nagu "Ei mullast", "Must lind" või "Eesti muld ja eesti süda", tuli mõnele (teinekord näiliselt) meelelahutuslikumale laulule nutikas katus peale mõelda.
"Rujaleidja" kavas olid esindatud mõlemad poolused, mõni laul ilmus aga ootamatult teisenenud olekus - muidugimõista, tegemist oli ju uue vaatega aastate eest loodud muusikale, aga kui uus tõlgendus vanast kuidagi õhem tundub, tekib igatsus kuulata vahelduseks originaalesituse lihtsat jäljendamist. Kontserti tasus ehk vastu võtta läbi teatud kavaluse ja kirju kunstikogemuse prisma, paljud kuulajad istusid aga laulukaare treppidel silmnähtavas nostalgiavaeguses. "Ei mullast" (solist Koit Toome) oli uues seades liiga estraadilik, "Üle müüri" (Tõnis Mägi) sai ootamatult lärmakaks, "Suudlus läbi jäätund klaasi" (Hedvig Hanson) asus teelahkmel, kust pääseb Janis Joplini juurde. Tuttava tundetooni tabamist või kaheksakümnendatel kogetud elamuse taastulekut oli vähe, aga rahvas sai siiski ilusa sooja õhtu vanade heade lugude ja praeguste lemmiklauljatega.
RANNAPI JA KõRVITSA seaded olid oodatult erinäolised. Kõrvitsa oma, mis minu maitse jaoks kohati ülearu estraadi kaldus, oli peente nüanssidega töö, millesse kavandatud värvid oleksid siseruumis kindlasti paremini kuuldavaks saanud. Rannap (kui suure zestiga mees) tuli välja teatraalsete seadetega, mis olid ehituselt lihtsamad, forte-rohkemad ja säilisid vabas õhus terviklikumalt. Omaette oopus oli Henry Kõrvitsa räpp loo "Eile nägin ma Eestimaad" põhjal.
Loodetavasti ei külastanud Õllesummerit kuigi palju rahvuslik-murelikke inimesi, sest kerge oleks laulu originaali ja räppversiooni võrdlemisel hakata mõtlema kibedaid mõtteid sellest, kuidas räppari variant, millest algne muusika ja tekst on peaaegu ära kaotatud, kehastab amerikaniseerunud ollust, mis on nüüd asunud kunagiste isamaaliste ideaalide asemele. Heino Elleri vaiksete kurbade keelpillide ja räppari tekstiütlemise vaheldumine oli ilus kontrast. Tagantjärele tundub, et võib-olla isegi ilusaim osa õhtust.
"Rujaleidja"
Esinejad: XXI Sajandi Orkester, rockbänd, ansambli Ruja liikmed; solistid Tõnis Mägi, Koit Toome, Tanel Padar, Maarja, Hedvig Hanson, Jassi Zahharov, Henry Kõrvits.
Kavas: "Need ei vaata tagasi", "Rahu", "Ei mullast", "Suudlus läbi jäätund klaasi", "Õunalaul", "Üle müüri", "Inimene õpib" ja teised laulud ansambli "Ruja" repertuaarist.
Dirigent Erki Pehk
8. juulil Tallinna Lauluväljakul
